Marina Lohk: pinevad tunnid ootesaalis

Marina Lohk.

FOTO: ­­Toomas Huik

Vigastusega haiglas abi oodates võib iga sekund näida lõputuna, kuid ometi on see paratamatu – utoopiline oleks loota, et iga patsienti teenindatakse sõltumata vigastuse raskusest kohe ja ilma järjekorrata.


Kui toidupoes muutume sageli kärsituks juba siis, kui kassas jääb keegi veidikenegi kauemaks rahakoti kallal kohmitsema, siis haiglas oleme enamasti kannatlikud. Ent kui meile aja venimise põhjustest mitte midagi teada ei anta, võib kannatus katkeda. Teadmatus on see, mis teeb alati liiga.



Meditsiinitöötajad ise tunnevad viimasel ajal, et meedia on nende suhtes ülekohtune. On niigi raske – palku kärbitakse, patsiente tuleb aga pigem juurde. Nende ravimiseks ei jätku raha ega aega ja oma tööd hingega tegev arst tunneb muret, et tema käed on seotud.



Me kõik oleme raske aja ohvrid, me kõik oleme pelgalt inimesed. Kuid vajame tingimata vastastikku rohkem empaatiat ja hoolimist ning vähem eeldamist, et mõistame kõike sõnadeta.