Lihtne on jätta hambaarst tööta

Hambaarst Foto: Toomas Huik

Igemete tervist alahindavad nii patsiendid kui vahel ka arstid, selgitab haigekassa rahastatud projekti «Laste hammaste tervis» juht ja Eesti Hambaarstide Liidu juhatuse liige Marek Vink.

Kui mina koolis käisin, oli hambaarst see koletis, kelle juurde saatmisega paha peal lapsi hirmutati. Milline on hambaarsti maine nüüd? Kuivõrd erinevad siinkohal arusaamad lastel ja nende vanematel?

Mingeid uuringuid ma Eesti hambaarstide maine kohta pole kohanud, aga päris kindel on, et netikommentaatorite – kelle hulgas leidub kindlasti ka lapsevanemaid – silmis on see tõsiselt halb. Tõenäoliselt aitab sellele kaasa poliitikute otsus, millega on hambaravikulud peaaegu täielikult maksumaksja enda kukile veeretatud.

Aga laiemas pildis kuulub ingliskeelses maailmas hambaarstiamet kümne enim väärtustatud ameti hulka. Ka Soomes ollakse õpetajate ja politseinike kõrval austusväärselt kõrgel kohal.

Hambaarsti mitte külastanud lapse arvamuse hambaarstist kujundavad suuresti perekond ja sõbrad. Näiteks kui ema sisendab enne visiiti lapsele, et «ega hambaarst ei tee haiget» või «täna hammast ei puurita», hakkab laps alateadlikult hambaarsti pelgama. Aga üldiselt tänapäeva lapsed hambaarsti ei karda, sest ega (tervete hammaste korral) selleks ju põhjust ole.

Kui laps pöördub esimest korda hambaarsti poole valutava hambaga, ei pruugi ebameeldiva esmakogemuse tõttu meie ameti maine lapse silmis positiivseks kujuneda.

Aga et esimene kogemus hambaarstiga meeldivaks kujuneks, võiks last selleks ette valmistada. Selle tarvis oleme haigekassa rahastatud projekti «Laste hammaste tervis» raames veebilehele kiku.hambaarst.ee valmistanud multifilmi «Juss ja Jass mängivad hambaarsti juures».

Tegelikult on tänapäevane hambaraviteenus tänu valutustamisele arenenud nii «meeldivaks», et hambaarsti kui koletisega kedagi hirmutada ei saa. Leidub isegi patsiente, kes

aeganõudva juureravi või hambakivi eemaldamise protseduuri ajal suudavad lõõgastuda nii, et hakkavad norskama.

Kui lapse hambad on terved, pole tal ju mingit põhjust hambaarstivisiiti karta. Ennetavate läbivaatuste andmetel esineb kaaries jäävhammastel igal viiendal lapsel.

Laste hammaste tervise projektis oleme püstitanud eesmärgi, et 2020. aastaks oleksid vähemalt 80 protsendil 6-aastastest lastest hambad terved. Terve hammas on siinjuures defineeritud nii, et sel poleks kaariesekahjustust, mis vajaks või on vajanud ravi.

Kas lapsed ja nende vanemad on üldjoontes teadlikud profülaktika ja hambaravi tehnoloogiate tegelikust arengust?

Üllatuslikult tuleb tõdeda, et inimesed (ka ajakirjanikud) tõepoolest ei tea, kuidas hambasse auk tekib.

Ekslikult arvatakse, et kaks korda päevas hammaste pesemine ja kord aastas hambakliiniku külastamine hoiab hambad tervena.

Ei teata, et tegelikult on kaaries hambavaenuliku tervisekäitumise tagajärg, eelkõige siis hambavaenulike toitumisharjumuste tagajärjel suhu kasvatatud «kurja» mikrofloora põhjustatud negatiivsest mineraaliainevahetusest tingitud hammaste lagunemine.

Moodne süljediagnostika võimaldab mõõta, kui hambavaenulikud ehk happelist keskkonda põhjustavad ja seda taluvad bakterid suus elavad. Selleks on olemas nii digitaalsed mõõteseadmed kui ka keemilised indikaatorvärvide abil kaarieseriski iseloomustavad abivahendid.

Kõrge kaarieseriskiga patsientide väljasõelumisel ja inimeste motiveerimisel oleks selliste kiirtestide kasutamisest kindlasti abi. Kahjuks ei leia praegu vastavaid teste haigekassa rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast, seepärast pole need Eestis ka laialt kasutusel.

Profülaktika all peame silmas haiguse ärahoidmist konkreetsete meetmetega. Kaariese ennetamiseks näiteks puhastatakse hambaid vastuvõtul professionaalselt ja kaetakse fluoriidlakiga, et tõsta nende lahustumiskindlust happelises keskkonnas.

Aga sellest tähtsamaks tuleb pidada inimeste suuterviseteadlikkuse tõstmist, et nad saaksid aru, kuidas hamba­auk tekib ja et kõigil (tervetel inimestel) on võimalik kaariesekahjustuse suunda kontrolli all hoida.

Kahjuks peab nentima, et proaktiivne hambaravi kontseptsioon Eestis veel väga levinud pole.

See tähendab, et praktilises töös tegeleme peamiselt tagajärgedega ehk parandame hambaauke ning tegeleme tüsistuste väga kalli raviga. Suuhügienistide koolituse alustamine ja neile tervishoiuteenuste nimekirja loomine on aga tervishoiupoliitika küsimus, millega lähiajal tegelda.

Ka minu tutvusringkonnas leidub inimesi, kes kaitsevad oma põhimõtteid pesta hambaid kas vaid kord päevas, pärast igat söögikorda või hommikul ja õhtul – igaüks on justkui oma hambaterviseusku. Mis on õige?

Ainuõiget vastust pole olemas. Hammaste harjamise puhul pole tähtis selleks kulunud aeg ega kordade arv päevas, vaid hammaste puhastamise kvaliteet. Peame aru saama, et tähtis on hambad puhastada hambakaelalt igemevaost (altpoolt igemepiiri).

Kui selle tegevuse juures ige veritsema hakkab, on see märk igemepõletikust, mitte sellest, et liiga tugevalt harjatakse. Väiksed veresooned igemekoes on transporditeed, millega toimetatakse kohale antikehasid, et võidelda hambakaelal pesitsevate mikroobidega. Kui hambad korralikult ära puhastada, on igemed järgmisel päeval juba terved ehk ei veritse hambaid puhastades.

Samuti peame aru saama, et hambahari ei puhasta hammastevahelisi kontaktpindasid. Sealt puhastamiseks peame kasutama individuaalselt sobivat abivahendit. Noorematel inimestel on selleks tavaliselt hambaniit, kuid vanematel inimestel osutub tõenäoselt tõhusamaks hambavahehari.

Kui nüüd tagasi tulla kvantiteedi küsimuse juurde, siis optimaalne on hambaid pesta vähemalt kaks korda päevas: hommikuti ja kindlasti õhtul vahetult enne magamaminekut. Ja sagedus on oluline selleks, et hambad saaks hambapastast optimaalse sagedusega fluoriidi.

Teaduslik tõsiasi on, et hambapasta tähtsaim komponent – fluoriid – on arenenud tööstusriikide hea hambatervise alustala. Selle teadmise valguses soovitan hambapastat kasutada õigesti ehk seda pärast hambapesu mitte välja loputada. Teaduslikud uuringud näitavad, et neil, kes hambapasta suust välja loputavad, on rohkem hambaauke.

Kõrge kaarieseriski korral ja tundlike hambakaelte korral võib isegi soovitada enne magamaminekut hambapastat näpuga hambakaeltele määrida.

Igihaljale küsimusele, kas hambaid pesta enne või pärast sööki, võib lihtsalt vastata: vahet pole. Fluoriidi efekti suurendamiseks tuleks pesta pärast söömist. Vahetult happelise toidukorra järel harjates varitseb aga risk kahjustada happesöövituses pehmenenud hambakaelasid. Aga küll organism sel juhul valureaktsiooniga sellest märku annab.

Hammaste pesemisest piisab? Mida te peate patsientidele alatasa meelde tuletama?

Inimestel on kivistunud arusaam, et bakterid meie suus on tingimata vaenlased, keda tuleb mehhaaniliste ja keemiliste vahenditega tappa – aga see ju pole nii. Hammaste harjamine mõjutab kvantiteeti ehk heal juhul vähendab korraks bakterite arvu, aga ei muuda nende kvalitatiivseid omadusi.

See tähendab, et hambaid ainult pestes ei ole võimalik hambakaariest kontrollida, vaid peab ka hambasõbralikult toituma ehk suhkrukella põhimõtteid järgima. Ainult selline käitumine kasvatab suhu sõbraliku mittehappelise mikro-floora, mis hambaid ei lahusta ning on samal ajal oluline inimese immuunsüsteemi osa.

Hambad on tähtis puhtaks pesta hoopis südame-veresoonkonna haiguste ärahoidmiseks. Kui hambakaela igemeserva lähedalt puhtaks ei harjata, tekib igemepõletik. Sel juhul igemed punetavad ja veritsevad juba kergel kokkupuutel näiteks hambaharjaga. Kui hambaid ikkagi puhtaks ei harjata, kasvavad bakterid hambakaela mööda järjest sügavamale igemetaskusse.

Sellist pöördumatut hamba kinnituskudede kahjustust nimetakse parodontiidiks. See põletik põhjustab juba tõsise süsteemse põletikukaskaadi, mis kajastub verepildis ja mille tagajärjel tekivad juba süsteemsed elu ohustavad haigused. Tänasel päeval seostatakse parodontiidiga südame-veresoonkonna haiguste (infarkti, insuldi), diabeedi, rasvumise, enneaegse sünnitustegevuse ja teiste haiguste teket.

Põletikus hambakinnituskudede korral võib seda veritsevat haava võrrelda peopesasuuruse lahtise mädase haavaga, kust bakterid vereringesse pääsevad. Nii leitaksegi suurte lubjastunud veresoonte aterosklerootilistest naastudest neidsamu igemetasku patogeene.

Kahjuks alahindavad patsiendid ja vahel ka arstid igemete tervist, teadmata, et eeskujulik suuhügieen lisab elukaarele tervelt seitse kvaliteetset aastat.

Hambaaukudest päästab õige toitumine

•    Kaariesekahjustuse teke ja paranemine ehk hambakõvakoe mineraaliainevahetus on igati loomulik looduslik protsess.

•    Hambasse hakkab tekkima «auk» kohe, kui hammas suhu on lõikunud. Siit edasi on tasakaaluküsimus, kas süljele (loodusele) antakse aega happerünnaku tagajärgi taasmineraliseerida.

•    Kui toitumiskordade vahele ei jäeta piisavalt kestvaid (vähemalt mõnetunniseid) vahesid, on ülekaalus happeline keskkond, mis mineraale hambast «välja imeb». Kui selline olukord on krooniline, päädib see lagunevate hammastega.

•    Lastele arusaadavalt on see lahti seletatud laste hammaste tervise projekti raames valminud õpetlikus multifilmis «Juss meisterdab suhkrukella». ALLIKAS: Marek Vink