Sel aastal on ravimiametile teatatud viiest juhtumist, kus hormonaalse kontratseptiivi kasutamise tagajärjel on tekkinud tromboos. Nelja juhtumi puhul on tromboos tekkinud selle aasta sees.
Sel aastal on tromboosiga haiglasse sattunud vähemalt neli naist
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
30. oktoober 2013, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
11. oktoobri Naistelehes jagab oma kogemusi beebipillidega 24-aastane Kairi, kes viidi 13. mail haiglasse, kuna naisel seiskus süda. Viis-kuus aastat antibeebipille tarvitanud Kairil oli kops trombe täis, mistõttu naine ei saanud hingata. Juhtunu jättis nii suure jälje, et Kairi pidi taas õppima sööma, kõndima, iseseisvalt hakkama saama. Tekkisid ka nägemis- ja kõneprobleemid. Tänaseks on naine palju paranenud, ehkki paranemine ei ole olnud täielik ning ei ta saa pikka päeva tööl ega koolis olla.
Ravimiameti ohutusjärelevalve büroo juhataja Maia Uusküla nentis, et sellel aastal on ravimiametile teatatud viiest juhtumist, kus hormonaalse kontratseptiivi kasutamisega seoses on tekkinud tromboos.
Neli teatist on saatnud arstid ning kõrvaltoime tekkimise aeg on selle aasta sees. Ühe teatise saatis aasta alguses patisent, kellel oli tromboos tekkinud 2010. aastal.
Uusküla sõnul on antibeebipillide ja venoosse trombeboolia teema arutusel olnud pikemat aega. Euroopa Ravimiameti riskihindamise komitee on põhjalikult riske hinnanud.
Kasu ületab riskid
«Seega võib täna saadaolevate andmete alusel öelda, et kõigi kombineeritud hormonaalsete kontratseptiivide kasutamisest saadav kasu soovimatu raseduse ärahoidmisel ületab võimalikud riskid,» kinnitas Uusküla, lisades, et naistel, kellel puuduvad beebipillidega probleemid, ei ole põhjust ka ravimi võtmist katkestada.
Ravimiameti kinnitusel on perearstidele, naistearstidele ja ämmaemandatele südamele pandud, et naisi on oluline teavitada venoosse trombemboolia riskist ning selle nähtudest ja sümptomitest.
«Tervishoiutöötajad peavad kõiki naise individuaalseid riskifaktoreid arvesse võtma ning hindama riskifaktoreid regulaarselt ravimi võtmise ajal,» selgitas Uusküla. Riskifaktoriteks on muuhulgas suitsetamine, ülekaal, vanuse kasv, migreen anamneesis, venoosse trombemboolia esinemine perekonna anamneesis, hiljutine (mõni nädal varem) sünnitus.
Tervishoiutöötajad peavad naisi ka informeerima trombemboolia nähtudest ja sümptomitest. Näiteks jalavalu või -turse, ootamatu hingamisraskus, kiire hingamine või köha, valu rinnus, näo, käe või jala nõrkus või tuimus.
Lisaks tuleb kombineeritud hormonaalse kontratseptiivi (KHK) määramisel võrrelda venoosse trombemboolia riski. Risk sõltub sellest, millist progestogeeni rasestumisvastane vahend sisaldab.
Risk on väikseim levonorgestreeli, norgestimaati ja noretisterooni sisaldava rasestumisvastase vahendi kasutamisel (hinnanguliselt 5 kuni 7 venoosse trombemboolia juhtu 10 000 KHKd kasutava naise kohta aastas).
Risk on kõrgem etonogestreeli ja norelgestromiini sisaldava KHK kasutamisel (hinnanguliselt 6 kuni 12 venoosse trombemboolia juhtu 10 000 KHKd kasutava naise kohta aastas).
Risk on kõrgem ka gestodeeni, desogestreeli ja drospirenooni sisaldava KHK kasutamisel (hinnanguliselt 9 kuni 12 venoosse trombemboolia juhtu 10 000 KHKd kasutava naise kohta aastas).
Kloormadinooni, dienogesti ja nomegestrooli sisaldavate KHKde kohta on andmeid ebapiisavalt, et võrrelda neid teiste KHKdega, kuid edasised uuringud on käimas või planeeritud.
Võrdluseks – kontratseptiivi mittekasutavatel naistel, kes ei ole rasedad, võib venoosne trombemboolia tekkida umbes 2 juhul 10 000 naise kohta aastas.