Viire Sepp: andekus on elukestev

Viire Sepp sotsiaalteaduste doktor Foto: Erakogu

Uuringud näitavad, et inimeste andekus on elukestev ehk need, kes sünnivad vaimselt võimekamana, on seda elu lõpuni. Kui noorena sõltub intelligentsus rohkem keskkonnast, siis vanuse suurenedes omandab geneetiline tegur suurema kaalu.

Kui räägime niinimetatud voolavast intelligentsusest, mis on seotud võimega õppida, seoseid näha ja probleeme lahendada, siis selle maksimum saabub kusagil 20ndate eluaastate keskpaiku.

Seevastu kristalliseerunud intelligentsus, mis toetub meie võimele elu jooksul kogutud teadmisi ja oskusi kasutada, püsib kõrgtasemel pikemat aega. See teadmine peaks elukestvale õppimisele hoogu juurde andma. Igal juhul on igas inimeses piisavalt väge, mis võimaldab tal arendada oma andeid kogu elu jooksul.

Multiintelligentsuse teooria järgi on olemas väga erinevaid intelligentsusi, mis kõik on hinnatavad, kuna need on vajalikud erinevate elus ette tulevate ülesannete lahendamiseks. On ka selliseid teooriaid, mis ütlevad, et andekus polegi midagi muud kui pidev harjutamine. See kehtib näiteks tippinterpreetide ja -sportlaste kohta, kes harjutavad sadu kordi rohkem kui harrastajad. Seega on harjutamine igal ajal ja eas vajalik.

Paljud uuringud kinnitavad, et mida intelligentsem inimene, seda kauem ta elab ja seda tervem ta on. Intelligentne inimene suudab lihtsalt teha õigemaid valikuid.

Andekusega käivad aga sageli kaasas ka teatud isiksuseomadused, millest sagedamini nimetatakse teatavat ülitundlikkust tunnetustegevuse eri sfäärides. Umbes veerand andekatest on perfektsionistid ehk oma püüdlustes ja tegemistes äärmuslikud maksimalistid. Loovad isikud  võivad vahel tunda ennast isoleerituna, sest ei sobitu kuigi hästi raamidesse.

Usun, et nende inimeste hulgas, kes tulevad väärikas eas avatud ülikooli, on kindlasti palju neid, kes tunnevad, et nende andeid pole seni märgatud ja need alles ootavad avaldumist. Pahatihti keskkond ja sotsiaalsed olud ei toeta õigel ajal annete või loovuse avaldumist.

Toome või näiteks Albert Einsteini, kes ei saanud esimese korraga oma doktoritöödki kaitstud. Palju samalaadseid näiteid võib tuua ka hiljem maailmakuulsaks saanud kunstiinimeste elulugudest.

Nõnda pole midagi imestada, kui ka meil võtavad paljud inimesed esimest korda pintsli kätte vanemas eas või hakkavad alles pensionile jäädes luuletusi kirjutama. Seda saab ainult soosida ja teistelegi eeskujuks tuua.

Teadkem, et ennast ja teisi saab uute annetega üllatada veel ka üsna kõrges eas.