Pulver: eelis on neil, kes on võimelised oma arvamusi muutma

Foto: SCANPIX

Tallinna ülikooli psühholoogia professor Aleksander Pulver rääkis möödunud nädalal toimunud tööstressi teemalisel konverentsil, et kuna ainus tegelikkus on inimese jaoks tema enda ettekujutus tegelikkusest, on väga suur eelis elus hakkamasaamisel neil, kes on võimelised oma arvamusi muutma.

Just meie hinnang olukorrale on see, mis aitab raskel ajal kohaneda. «Need ressursid, mis põhinevad hinnangutel, kujundavad minu käitumist nii, et ma käitun praegu nii, nagu oleks juba see, mis on tulevikus,» selgitas Pulver.

Kuna hinnangud on kujundatavad, siis on nad tema sõnul ka muudetavad. Arvamused, hinnangud muutuvad aga eelkõige siis, kui toimub suhtlemine - näiteks ebameeldivad inimesed muutuvad vähem vastikuks, kui nendega saab rääkida.

Kuigi kalduvus teatud viisil käituda või erinevatele olukordadele elus teatud viisil reageerida tuleb meil kaasa geenidega, on Pulveri sõnul võimalik midagi ka ise muuta.

Kui näiteks neurootikul on pidev hirm, et kunagi tulevikus midagi juhtub, on ka temal võimalik vältida teatud situatsioone. «Tarkus seisneb selles, et ära topi ennast tegevustesse, kus sa nagunii hakkama ei saa - see tuleneb oskusest analüüsida ja mõista,» selgitas Pulver.

Just seetõttu on tema sõnul oluline roll haridusel - mida rohkem on inimene võimeline abstraktselt mõtlema, seda lihtsam on tal aru saada, mis tegelikult toimub ja mis mitte.

Et keerulises olukorras viimase hetkeni aktiivselt tegutseda, on Pulveri sõnul vajalik ettekujutus või hinnang, et mingi väljapääs on olemas. Kõrge stressitaluvusega inimestele on tema sõnul omane omadus leida lahendus.

Pulver tõdes, et kui üldjuhul aitab stressist üle saada usk, et kunagi läheb see mööda, siis väga pikaajaline töötus hävitab teadmise, et midagi võiks üldse olla lahendatav. Samas on Eesti kultuurile professori sõnul omane suhtumine, et tuleb elada kasinalt, teha tööd ja küll siis kunagi õndsaks saab.

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.