«Pealtnägija»: patsient kukutati kanderaamilt peaga vastu maad ja keegi ei vastuta

Kanderaam ja kiirabitöötaja. Illustratiivne foto. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Valga haiglasse infarkti tõttu viidud Kalju Kõomägi suri traagiliselt pärast seda, kui ta kanderaamilt peaga vastu maad kukutati. Haigla juhtunu eest vastutust ei võta.

Möödunud aasta 7. novembri hommikul hakkas autojuhina töötanud Valgast pärit Kalju Kõomägil kodus ootamatult halb, mille peale tema abikaasa Kaja talle kiirabi kutsus, edastas ETV telesaade «Pealtnägija». Arsti hinnang oli, et Kaljul on infarkt, ta tuleb kanderaamile panna ja ruttu Valga haiglasse toimetada.

«Kalju veel ütles selle peale, et milleks raam. Et esimene korrus, ma lähen ise, ise nagu autosse ja. Ja öeldi, et ei, teie ei tohi liigutada ja mida vähem liigutate, seda parem on,» meenutas lesk. 

Valga haiglas otsustati, et Kalju olukord on tõsine ning ta tuleb viia Tartu Ülikooli kliinikumi. Kalju tõsteti ratastega raamile, kindlustati rihmadega ja algas sõit haigla ees oodanud autosse.

«Kõigepealt lükkas kiirabiautojuht raami, meie läksime teise naiskiirabitöötajaga raami taga ja ma andsin tema kätte telefoni ja ütlesin Kaljule need sõnad, et ma tulen sind vaatama. Ja ta ütles: pole hullu, küll saab....» meenutas abikaasa Kaja.

Ta kirjeldas sündmusi edasi: «Uksed avanesid ja ta lükkas raami. Üks kord ei läinud üle ja lükkas teist korda. Kui ta teist korda seda raami lükkas, siis kukkus raami esiots täielikult maha. Ja Kalju kukkus peaga maha ja jalad jäid üles rippuma. Ma pole veel tänase päevani aru saanud, kuidas see üldse võimalik niimoodi on. Ja ta tõstis maas oma pea üles ja ütles, et mis nüüd juhtus. Ja need on tema viimased sõnad.»

Arstid kihutasid kanderaamiga tagasi palatisse ja algas elustamine. Läks peaaegu tund aega mööda, kui südametohter ütles Kajale, et nad ei saanud tema mehe südant enam tööle.

Kanderaam takerdus lävepaku taha

Rasmus Kagge võttis sündmuste jada saates kokku lühidalt: «Kanderaam takerdus haigla uste vahel lävepaku taha, kukkus ühest otsast kokku ja Kalju lõi pea ära. Enne intsidenti oli mees veel elus ja rahustas naist. Pärast intsidenti suri aga Kalju ära. Kõrvalt vaadates tundub, et kõik on justkui selge – kanderaami kokkukukkumine pidi põhjustama Kalju surma!»

Kaja Kõomägi sõnul ei ole talle tänase päevani mitte keegi ühtegi selgitust andnud. «Väga kurb, et keegi haigla poole pealt ei vaevunud mind üles otsima ja vabandama selle asja pärast ja kui on selline mingisugune viga olnud, siis alati tuleb üles otsida inimene ja vabandada tema ees, aga antud juhul ma leian, et minu mees suri just selle kukkumise tagajärjel,» lausus ta.

Kuid politsei uurimine näitas midagi muud. Lõuna prefektuuri kriminaalasi lõpetati tõdemusega, et haigla ei ole Kalju surmas süüdi ja nad ei vastuta juhtunu eest. Sellisele järeldusele jõudsid juhtumit uurinud arstid, patoloogid, politseinikud ning prokurörid. Kalju lähedased on veendunud, et asi mätsiti lihtsalt kinni.

«Ja seda ütles mulle muidugi ka uurija küll, et kui teid ei oleks seal juures olnud, siis ei oleks teile mitte keegi öelnud, et see asi toimus nii. Ja te oleksite mõelnud, et teie abikaasa suri infarkti,» kinnitas abikaasa Kaja.

Lähedased veendunud kinni mätsimises

Kui kaks päeva pärast surma tehti Kaljule esimene lahang, pandi ta surma põhjuseks mitte infarkt, vaid hoopis kroonilise südamepuudulikkuse ägenemine. Akti järgi tegi lahangu Tartu Ülikooli kliinikumi arst. Tegelikult, nagu hiljem selgus, osales seal ka Valga haigla toonane peaarst Andres Sell. Hiljem väitis ta uurijale, et käib sageli lahangutel, sest see on hariv ja õpetlik igapäevasel tööl, mida hiljem arutada konverentsidel.

«Jah, see on täiesti tavaline praktika. Meil on see ülemarst reeglina olnud jah, kes läheb Tartusse lahangu juurde. See on täiesti normaalne praktika,» kommenteeris Valga haigla juhataja Marek Seer.

Lahangu teinud arstile ei antud mingit infot, et vahetult enne surma kukkus Kalju kanderaamiga vastu maad. Nüüd, aasta hiljem, väidab haigla juht, et nad ei osanud siis lihtsalt kahtlustada, et Kalju võis kukkudes viga saada. Seetõttu ei leitud lahangul, kus osales haigla peaarst, Kaljul ka mingeid vigastusi.

«Välisvaatluse põhjal ei olnud mingeid selliseid tunnuseid,» sõnas Seer ja lisas: «Tal oli väga raske diagnoos. See oleks võinud juhtuda ka sellel hetkel, kui me ta autosse oleksime pannud või sellel hetkel, kui masin oleks liikuma hakanud.»

Kuid selsamal lahkamispäeval tunnistasid kaks kiirabiarsti seletuskirjas, et pärast kukkumist hakkas Kalju korisema. «Kas ta oleks surnud või ei oleks, seda ma ei tea ja seda me ei tea kahjuks enam keegi, aga et raam kukkus kokku ja ta pärast seda suri ära, seda ma ju nägin oma silmaga,» ütles Kaja.

Lahang polnud sõltumatu

Patsientide esindusühingul oli sellise lahangu objektiivsuse kohta oma põrmustav hinnang. «No esiteks see, et jah, et esimese lahangu juures niimoodi oldi, mis annab haigla juhile ju väga selge võimaluse siis neid... seda tulemust mõjutada ehk, noh, kui mina oleksin asja uurija ja mina viskaksin sellise hinnangu kohe prügikasti, sellepärast, see pole sõltumatu,» leidis Patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves.

Sootuks uued vastuolud tulid aga päevavalgele siis, kui Kalju lähedased tegid politseile avalduse ja kaks päeva pärast esimest lahkamist võttis surnukeha ette kohtuekspertiisi instituudi spetsialist. Kui varem ei olnud mingist peavigastusest juttugi, siis nüüd leidis patoloog juba välisel vaatlusel Kalju kuklal marrastus ja tuvastas surnud mehel peapõrutuse.

«Kui vaadata seda kahe- kuni kolmesentimeetrist väikest verevalumit, mis tekib, siis see tekib tavapäraselt igasuguse pea äralöömise järel. Luu oli terve ja ajukude ei olnud vigastatud ehk et tegelikult oligi tegemist sellise, suuremat laadi põrutusega, mis ei ole eluohtlik, kuid miks seda ei tehtud esimese lahangu ajal, seda ma kahjuks ei oska öelda, sest see tõenäoliselt ka tuleb selle lahangu iseloomust, aga meil on see täiesti tavaprotsess,» kommenteeris Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi direktor Üllar Lanno.

Teisel lahangul andis kohtuarst ka ootamatu hinnangu, et Kalju surma võis põhjustada kukkumine. «Kuna stress-situatsiooni tagajärjel lisandub südamele täiendav koormus, siis arvestades kannatanul esinenud ulatuslikku südamelihase infarkti, on tõenäoline, et kukkumine kanderaamiga pea vastu põrandat põhjustas kannatanu tervisliku seisundi halvenemise ning kiirendas tema surma saabumist,» oli teise kohtuarsti hinnang.

Kuna ekspert ei andnud ikkagi 100-protsendilist kinnitust, et infarkti põhjustas just nimelt kukkumisel saadud trauma, siis oli politsei enda väitel sundiviskes – kahtlust või süüdistust ei saa rajada oletustele ja süüd tõendamata ei ole võimalik kedagi kohtu ette viia. Seetõttu lõpetati kriminaalasi ja samale seisukohale jäi hiljem ka riigiprokuratuur.

Lanno hinnangul ei saa täieliku kindlusega öelda, et konkreetne surm tekkis ainult antud kukkumisest, kuid samas ei saa seda ka välistada. «Kui kohtuarst tänasel hetkel ütleb seda peavigastust vaadates, et see ei ole eluohtlik vigastus ja ei anna surmlõpet, siis, antud hetkel ma ei näe küll mingit muud võimalust kui see, et see infarktiala ja see südamepuudulikkus sellel hetkel ikkagi olid põhipõhjused,» ütles ta.

Ilvese arvates ei saa seesugune juhtum jääda kindla otsuseta. «See on analoogne, et naine kas on rase või ei ole. Ei saa olla natuke rase. See tuleb selgeks teha.»

Lävepakk seisab edasi

Kuid kuus päeva pärast Kalju surma algatati Valga haiglas sisejuurdlus, mis leidis, et kukkumises oli süüdi ese – kanderaam. «See, miks see raam alla kukkus, on ka meile teadmata. Et jääb justkui tunne, nagu mingi must käsi oleks sekkunud sellesse protsessi,» tõdes Seer. Ilvese sõnul oleks haigla täpsest põhjusest olenemata pidanud saama ohutuse mittetagamise eest mõne sanktsiooni, kuna on vastutav.

Küsimusele, kas haigla vastutust selles õnnetuses endal ei näe, vastas Valga haigla juhataja Marek Seer nii: «Hetkel küll jah mitte. Kui see oleks tahtlikult meie poolt tekitatud või me oleksime rängalt eksinud elementaarse n-ö hea praktika vastu, ma oleksin valmis vastutuse võtma. Me oleme täna käitunud guideline'ide kohaselt, transportinud seda haiget ja juhtus väga kahetsusväärne juhtum, tõsiselt kahetsusväärne. Ma usun, et mitte ükski kiirabitöötaja oma tulevikus ega mitte ükski haigla ei taha endale sellist juhtumit. See on kahetsusväärne. Minu siirad vabandused ja nii ta on.»

Kuigi uurimine lõpetati süüdlast leidmata tegi Lõuna prefektuur Valga haiglale sel kevadel selge ettekirjutuse: tasandada lävepakk, mille taha takerdus Kalju kanderaam. Lisaks väitsid ka arstid ülekuulamisel, et raam on sellest samast lävepakust üle sõites kogu aeg põrkunud, kuid varem pole see põhjustanud raami kokkukukkumist. Ometi on seesama kõrgendik uste vahel tänaseni alles, täpselt selline nagu aasta tagasi.