B-hepatiit - sama ohtlik kui HI-viirus

Doktor Kristi Oti sõnul võivad paljud põdeda hepatiiti nii, et ei saa sellest ise arugi, kuna silmaga märgatavat kollasust ei teki. Foto: Peeter Langovits

Üldlevinud arusaama kohaselt on hepatiit ehk kollatõbi mustade käte haigus, kuid tõsi on  see vaid A- ja E- hepatiidi puhul. B-, C- ja D-hepatiiti võib saada  kokkupuutel nakatunu verega ja isegi kõrvarõnga jaoks auku tehes on oht olemas.

«Kollatõvest rääkides mõtlevad inimesed A-hepatiiti, mis on n-ö mustade käte haigus, aga tegelikult tähendab hepatiit maksapõletikku. On olemas nakkuslikud ja mittenakkuslikud hepatiidid,» rääkis Lääne-Tallinna nakkuskliiniku infektsioonihaiguste arst Kristi Ott. Erinevate viirushepatiitide tähistamiseks on kasutusele võetud tähestik ja nii on teada A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit. Ta lisas, et kõik need haigused on omal kombel sarnased, aga paljuski erinevad.

«Meie (arstide – toim) elu teeb selline tähtede kasutamine keerulisemaks, sest inimesed arvavad, et üks «täht» läheb teiseks üle. Nii mõnigi patsient on öelnud, et mul oli A, aga nüüd on juba C,» tõdes Ott. Ta rõhutas, et selline asi pole võimalik, sest tegemist on erinevate viirustega ja seega erinevate haigustega.

Kui A- ja E-hepatiit on n-ö mustade käte haigused ehk viirus siseneb organismi suu kaudu, jõuab verega maksa ja eritub väljaheitega, siis B- ja C-hepatiit levivad nagu HIV. «Kusjuures B-hepatiit on nõelatorke korral sada korda nakkavam kui HIV,» rõhutas Ott. Need haigused levivad kas suguliselt või verekontakti teel. Läbi terve naha ja limaskesta need viirused ei lähe.

Varem levisid B- ja C-hepatiit kõige sagedamini vereülekande teel, nüüd on see peamiselt süstivate narkomaanide haigus. B-hepatiidi viirus avastati 1963. aastal, doonorverd uuritakse Eestis alates 1970. aastatest. C-hepatiidi viirus avastati 1989.

Ära puutu võõrast verd

«Seega, juba 20 aastat saab verd kenasti selle suhtes kontrollida ja vereülekanded enam sellist ohtu endast ei kujuta,» rääkis arst. Kui C-hepatiidi viirus hävib väliskeskkonnas kiiresti, siis B-hepatiidi viirus püsib nakkusohtlik toatemperatuuri juures, näiteks tätoveerimisinstrumentidel, kuni kolm kuud. «Sellepärast on kuldne reegel: ära puutu palja käega võõrast verd, sest ikka võivad olla käel mingid väiksed mikrotraumad ja nii võib nakkuse saada,» rõhutas Ott. Mitte alati pole selge, millal ja mil viisil nakkus saadakse. Mõlema haiguse peiteperiood kestab üks kuni kuus kuud.

Kui A-hepatiidi puhul on tegu meedikute kõnepruugis iseparaneva healoomulise haigusega, siis nii B- kui ka C-hepatiit võivad muutuda krooniliseks, areneda edasi maksatsirroosiks või isegi maksavähiks. Oti sõnul põeb 90–95 protsenti B-hepatiidiga nakatunud inimestest selle läbi ja vaid igal kümnendal juhul tekib maksakoes kroonilisele põletikule iseloomulik muutus. C-hepatiidi puhul kujuneb krooniline haigus välja 50–80 protsendil haigestunutest.

Kui veel mõne aasta eest öeldi inimestele, et nad on B-hepatiidi viiruskandjad, siis doktor Oti sõnul on see iganenud väljend. «Vanasti tähendas see seda, et leiti viirus, aga ei leitud maksahaigust, sest maks «töötas» analüüside järgi normaalselt,» selgitas ta. Tänapäeval on teadus edasi arenenud ja arusaam kroonilisest B-hepatiidist muutunud. Heaolu ei pruugi tähendada, et maksas midagi üldse ei toimu ja toimuma ei hakkagi. «Me iial ei tea, kas jääbki nii, et inimene on justkui nagu terve,» sõnas arst. Mõni teine haigus võib provotseerida viiruse aktiveerumise ja eluohtliku hepatiidi tekke. «Tegelikult on see on loiuma kuluga B-hepatiit, mis ei ole päris süütu asi,» rõhutas infektsionist.

B-hepatiidiga koos võib esineda D-hepatiit. «Ei ole nii, et inimest uuritakse A-, B-, C- hepatiidi suhtes ja midagi ei leita ning siis kahtlustatakse D-varianti. See viirus vajab paljunemiseks B-hepatiidiviirust, seega B-ta pole ka D-d.» Kusjuures inimene võib saada mõlemad viirused samaaegselt või lisandub D-hepatiit hiljem B-hepatiidile.

Kollasust ei teki

Rahvaliku teadmise kohaselt tähendab hepatiit kollatõbe ja seetõttu arvatakse, nagu peaksid kõigi seda haigust põdevate inimeste nahk ja limaskest muutuma kollaseks. Tegelikult esineb kollasust vaid osal põdejatel ning just sellepärast ongi kollatõve diagnoosimine raskendatud. Näiteks B-hepatiidi haigetest kolmandik põeb ägedalt kollasusega, teisel kolmandikul on gripisarnased haigusnähud ning ülejäänud ei adugi, et oleksid üldse haiged olnud. Neil leitakse see viirus juhuslikult muude uuringute käigus, näiteks verd loovutama minnes või raseduse ajal.

C-hepatiiti haigestunutest vaid 10–20 protsenti põeb haigust ägedalt ja nähtava kollasusega. «Kuna haiguse peiteperiood on üks kuni kuus kuud, siis võib enam-vähem aimata, kas selle põhjuseks võib olla tätoveerimine või vereülekanne, aga ülejäänud ei pruugi üldse teada saada, millal nad nakatusid,» tõdes arst.

Kroonilise B- ja C-hepatiidi haiged võivad ainsate kaebustena tunda väsimust, jõuetust, vahel raskustunnet maksa piirkonnas parema roidekaare all. «Inimene kurdab väsimust, midagi nagu on, aga päris selge pole, kui perearst teeb mitmeid analüüse, siis selgub, et maksaga toimub midagi,» kirjeldas arst tüüpilist kroonilise hepatiidi avastamist.

Osa patsientide puhul jõutakse diagnoosini kaasnakkuste kaudu. «Leides ühe sugulisel teel või verega leviva haiguse, uurime ka teisti haigusi. Nii leiame sageli koos HIV-infektsiooniga läbipõetud B-hepatiidi ja kroonilise C-hepatiidi,» rääkis arst.

Maksapõletiku lõppstaadiumis, tsirroosi korral, võivad tekkida tursed, kõhuõõnde võib koguneda liigne vedelik, võib esineda veritsusi ja isegi teadvushäireid. Selle väljakujunemiseks kulub aastaid.

Ägeda hepatiidi ravi on sümptomaatiline. «Kui on palavik, siis on ravimiks palavikualandaja, kui valutab, siis valuvaigisti,» tõi Ott näiteid. Enamikul juhtudel pole haiglaravi vaja ja inimene võib põdeda kodus. Arsti järelevalvel peab siiski olema, sest ägeda haigusega ei pruugi see piirduda.

Kui kroonilisest C-hepatiidist on raviga võimalik terveks saada, siis kroonilise B-hepatiidi puhul võib vaja olla eluaegset ravi nagu HIV-infektsiooni korral.

Kui varem arvati, et hepatiidihaige peab elu lõpuni mannaputru sööma ja alkoholist ei või isegi unistada, siis nii karmi dieeti Oti sõnul enam ei määrata. «Hoiduda tuleb maksa kahjustavatest ainetest – näiteks rohke alkohol, kemikaalid ja mõned ravimid,» rõhutas ta. Ravimitest kahjustab maksa tuntud palavikualandaja ja valuvaigisti paratsetamool. Seega tuleb hoolega iga võetava ravimi instruktsioon läbi lugeda.

B- ja C-hepatiiti põdev inimene peab arvestama, et ta on teistele nakkusohtlik. «Siinkohal tuletan meelde, et läbi terve naha ja limaskesta viirus ei lähe, aga võõrast verd ei tohi ikkagi palja käega puutuda,» pani arst inimestele südamele.

Laps nakatub sünnituse ajal

Nii B- kui ka C-hepatiit võivad kanduda emalt lapsele. «Laps ei nakatu enamikul juhtudest mitte üsasiseselt, vaid sünnituse käigus,» rääkis arst. Sõltuvalt sellest, milline ja kui tõsine on ema hepatiit, võib nakatumise risk olla erinev. Mida rohkem on emal viirust veres, seda suurem on oht. B-hepatiidi puhul on see 30–90 protsenti, oht emalt C-hepatiit saada on väiksem – vaid kaks kuni kuus protsenti.

Kaasasündinud B-hepatiidi korral on krooniliseks muutumise risk 20–90 protsenti. Ta lisas, et õnneks pole neid lapsi palju, kuid nad on Eestis olemas.

B- ja C-hepatiidi riskirühma kuuluvad arsti sõnul süstivad narkomaanid, sageli seksuaalpartnereid vahetavad inimesed, end tätoveerida laskvad inimesed, homoseksuaalsed mehed, B- ja C-hepatiidihaigete lähedased, teisi maksahaigusi põdevad inimesed, hemodialüüsi patsiendid ja hemofiilikud, kellele tehakse sageli vereülekandeid. Oma elukutse tõttu on riskirühmas meedikud, päästjad, vanglatöötajad, riskigruppidega tegelevad sotsiaaltöötajad, tätoveerijad ja politseinikud.

B-hepatiidi vastu hakati Eestis vaktsineerima 1996. aastal riskielukutse esindajaid ja B-hepatiidihaigete emade vastsündinuid, 1999. aastast 13-aastaseid lapsi. 2000. aastal hakati vaktsineerima Tallinna ja kolm aastat hiljem kõiki Eesti vastsündinuid. B-hepatiidi vastane vaktsiin aitab ka D-hepatiidi vastu.