Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/11/27/2650560t1h089f.jpg)
Erinevate viirushepatiitide tähistamiseks on kasutusele võetud tähestik ja nii on teada A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit.
• A-hepatiit – kõige kergema kuluga, harva eluohtlik. Viirus eritub organismist roojaga ning kandub edasi pesemata käte, saastunud vee ja toiduga. Läbi põdenuna saab inimene eluaegse immuunsuse. Vaktsiin on olemas.
• B-hepatiit – nakkusohtlikum kui A- ja C-hepatiidi viirus. Levib kaitsmata seksuaalvahekorra teel, ka otsesel kontaktil nakatunu verega. Võib progresseeruda krooniliseks maksapõletikuks. Vaktsiin on olemas.
• C-hepatiit – levib peamiselt nakatunud vere kaudu, viiruse ülekandumiseks piisab ühest veretilgast, seksuaalsel ja olmelisel teel levib harva. Sageli progresseerub krooniliseks maksapõletikuks. Vaktsiini ei ole.
• D-hepatiit – levib sugulisel teel ja kokkupuutes verega. Seda esineb palju Vahemere maades, kus nakatutakse vigastatud naha ja limaskesta kaudu. Profülaktikaks vaktsineerimine B-hepatiidi vastu.
• E-hepatiit – esineb soojades maades, kuid järjest enam Euroopas. Eestis oli mullu üks juhtum. Viirus eritub organismist roojaga ning kandub edasi pesemata käte, saastunud vee ja toiduga. Võib progresseeruda krooniliseks maksapõletikuks. Vaktsiini pole.