Anonüümne alkohoolik: meie gruppides on nii 18- kui ka 70-aastaseid

Anonüümsed Alkohoolikud saavad aidata vaid siis, kui inimene ise soovib joomist maha jätta. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kümmekond aastat  tagasi Anonüümsete Alkohoolikutega liikunud mehe sõnul on nende liikumises esindatud täielik läbilõige Eesti ühiskonnast. Tallinnas tegutseb ka kaks välismaalastele suunatud gruppi.

«Meie juurde satub erinevaid inimesi, on olnud näiteks 18-aastaseid noori, kes on alkoholismi alguses,» rääkis üks AA liige. Kuna organisatsiooni põhimõtteks on anonüümsus, siis AA liikmed oma nimesid meediaga suheldes kunagi ei avalda. Abi on otsinud ka 70-aastased. Mehe sõnul alustas tema joomist 17-18-aastaselt ning 40. eluaastaks oli tal välja kujunenud nii ränk sõltuvus, et midagi tuli kindlasti ette võtta.

«Meditsiini poolt on  näiteks Wismari ja A-kliinik Tartus, mis toovad inimese alkoholimürgitusest välja, kuid sellest on abi vaid korraks,» tõdes mees. Kui organism puhastub, inimene rehabiliteerib end tööl, pere ees, siis kiputakse unustama, millises seisus alles hiljuti oldi.

Ka AA liikmetel püsib oht tagasilanguseks. «Soomest on olemas näide, kus inimene käis 23 aastat rühmas ja hakkas ühel hetkel taas jooma ning oli mõne nädalaga samas seisus tagasi, mis ta kunagi oli,» tõi mees näite.

Eesti AA rühmades on praegu mehi pisut rohkem kui naisi. «Looduse poolt on kaks sugupoolt ning meeste ja naiste kooslus distsiplineerib  ja tekib teine õhkkond,» tõdes mees. Kõrvalt vaadates jääb mulje, et naised saavad kiiremini oma elu korda ning lõpetavad siis koosolekutel käimise. «Aga mõne aasta pärast ollakse taas samas seisus, et tuleb tagasi tulla,» rääkis AA liige.

Ka temal endal on olnud sama kogemus, kus ta käis koosolekutel neli kuud ning arvas siis, et rohkem pole tarvis. Kaine suutis ta seejärel püsida 10 kuud ning siis tekkis ühel hetkel tunne, et ühe õlle võib ju endale ikka lubada, ilma et see kuidagi mõjuks. «Need esimesed kolm õlut ei tee midagi, aga veel paar korda juua, siis oled ühel hetkel olukorras, kus järgmisel hommikul on esimene mõte - kust saaks peale juua,» jagas ta oma kogemusi. Praegu on ta AA liikumisega seotud kümmekond aastat. «Aga mul on veel arenemisruumi,» kinnitas ta.

AA liikumine jõudis Eestisse 23 aastat tagasi Soomest. Mehe sõnul on Eestis kümmekond inimest, kes on sellest ajast saadik koosolekutel osalenud.

Kui tihti koosolekul käia, on inimeste enda otsustada, kuid mehe sõnul soovitatakse alguses käia sagedamini. «Vahel on inimestel meelerahu nii paigast ära, et käiakse mitu korda päevas. Tallinnas on neid gruppe nii palju, et päeva jooksul saab osaleda kahes-kolmes grupis,» tõi ta näite. Pealinnas tegutsevad ka soome- ja ingliskeelne rühm. Tema ise käib nüüd paar korda nädalas. AA kogemus näitab, et soov alkoholist loobuda peab olema inimesel endal. «See ei anna häid tulemusi, kui seda tehakse  kellegi pärast või nimel, hirmust kaotada perekond või töö,» rääkis mees.

Küsimusele, mida on aastate kaupa mitu korda nädalas rääkida, vastas mees omapoolse küsimusega – millest tavalised inimesed kokku saades räägivad. «Nagu ühes seltskonnas ikka, kui kokku saadakse, siis võetakse kõik päevakajalised teemad läbi,» rääkis mees. Ta rõhutas, et AA koosolekul saab enda jaoks olulised asjad välja rääkida, teades, et kuulajad ei sega vahele. «Muidu on ju nii, et üks haarab teise mõttest kinni ja hakkab vahele rääkima ja siis räägitakse juba läbisegi. Aga on vabastav, kui sa saad rääkida just seda, mida tahad ja tead, et keegi ei sega vahele,» sõnas mees.

Kui palju on neid inimesi, kes AAs on küll kohal käinud, kuid pole sinna püsima jäänud, ei ole võimalik öelda. «Me ei pea oma liikmete kohta statistikat. See toimib sujuvalt iseenesest, kes ikka tahab, see sulandub kollektiivi ja jääbki käima,» rääkis AA liige. Tema sõnul võib AAd võrrelda ka sõpradega, kellega ei pea kohtuma veiniklaasi taga või koos õlut libistama.

Kuigi eestlasi peetakse kinnisteks, siis AA liikme sõnul pole inimestel enda avamisega probleeme. «Kui inimene avastab, et tal on alkoholiprobleem ja ta saab sellest rääkida või kuuleb, kuidas teised sellest räägivad ja kuidas nad sellest välja tulevad, siis see kuidagi avab inimest,» sõnas mees. Ta kinnitas, et see on omamoodi psühhoteraapia, kui saad rääkida end vaevavast probleemist.

AAs korraldatakse ka avatud koosolekuid, kus võivad osaleda näiteks ajakirjanikud või alkohooliku lähedased. «Aga siis on koosolek hoopis teises vormis ja seal palju ei räägita,» tõdes mees. «Inimene ei avane, kui ta teab, et teisel inimesel selliseid probleeme pole,» lisas ta.

Üle Eesti on AA rühmi arvukalt, ka väikestes kohtades. «Meie ütleme, et ka kaks inimest on rühm ja tavaliselt on need inimesed saanud mujalt oma esimese kogemuse ja siis kohapeal rühma moodustanud.»

AA liikumise põhimõttel on olemas ka eraldi rühmad alkohoolikute lähedastele ja narkomaanidele.