/nginx/o/2013/12/20/2709450t1ha33b.jpg)
Loksa 40-aastase elaniku Marina (nimi muudetud – I. K.) normaalne elu lõppes 2007. aastal, kui tema tervis jukerdama hakkas ja arstid leidsid, et ta on juba ligi kaks aastat olnud immuunpuudulikkuse viiruse kandja. Teatavasti on viirust võimalik kontrolli all hoida, aga mitte sellest lahti saada.
Muidugi piisab niisugusest uudisest, et meeleheitesse sattuda, lisaks selgus, et HIV-positiivne on ka Marina noorem laps. «Eks isa autasustas meid sellega. Ma sain alles siis teada, et ta oli varem narkomaan ning HIV on pärit sellest ajast. Kust siis veel?» märgib Marina.
Ta jätkab võitlust oma tervise eest, kuid talle on pidevalt arstiabi vaja. Näiteks ägeneb tal kord kolme kuu jooksul mõni haigus ja siis tuleb kutsuda kiirabi. Üks niisugune väljakutse ajendas Marinat toimetuse poole pöörduma. Võõras hoolimatus pidi äärepealt jalust lööma ema, kes kasvatab kaht last.
Vedage end ise
Selle aasta 27. novembril tundis Marina end halvasti, raske oli hingata, rinnus oli valu. Otsuse kutsuda kiirabi tegi tema perearst, kes pärast naise läbivaatamist mõistis, et Marina vajab kiiret hospitaliseerimist.
Loksal haiglat ei ole. HIV-positiivne patsient tuleb aga igal juhul paigutada nakkusosakonda või lausa nakkushaiglasse. Haiguse-aastatel on Marinale koduseks saanud pealinnas Merimetsa haigla. Kuid haigusseisundis ise sinna sõitu on võimatu ette kujutada. Just seetõttu käskis arst medõel kiirabisse helistada, ja talle öeldi ära.
«Nad ütlesid, et ei sõida minu juurde, nad polevat transpordiettevõte. Mul aga hakkas aina halvem, seepärast helistasin oma vanematele Tallinna ja palusin abi,» räägib Marina.
Tema sõnul otsustasid vanemad pöörduda Loksa linna poole, kuna arvasid, et kohalik omavalitsus peab puudega inimest aitama. Eriti olukorras, kus tegemist on puudega last kasvatava üksikemaga.
«Kohaliku omavalitsuse esindajad vastasid vanematele umbes samamoodi nagu kiirabi minu perearsti õele. Meie transporditeenust ei osuta, kui teil on väga vaja, võime auto anda, aga see maksab 150 eurot,» meenutab Marina.
«Niisugust raha pole ei minu vanematel ega minul – vaevu vean pensionist ja lastetoetustest ots otsaga kokku. Seepärast pididki vanemad mulle Loksale ise järele tulema.»
Samal päeval võeti naine Merimetsa haiglasse statsionaarsele ravile. Läbivaatusel selgus, et tal on ohtlik bakteriaalne kopsupõletik. Nädala jooksul süstiti talle antibiootikume, millest sai alguse allergia, seega tuli ravim asendada. Marina ütleb, et selles polnud midagi hullu, kuna Merimetsa suurepärased arstid tegid kõike hästi ja oskuslikult ning haigus taandus.
Kolm võimalust
Pärast ravi lubati Marina koju. Peaasi oli see, et ta jäi selgi korral ellu. «Niisuguse diagnoosiga on keeruline elada, igal sammul tekib probleeme. Praktiliselt pole võimalik selgitada, et mina ise ei ole oma nakatumises süüdi. Valitseb täielik ükskõiksus! Ma ei tea, mis edaspidi saab. Korra juba kiirabi keeldus sõitmast, pole kindlust, et ta järgmiselgi korral tuleb. Mulle on edastatud kohalike velskrite sõnu – nad ei soovivat minu juurde sõita, sest mul olevat kodus korralagedus. Kui mul olekski korralagedus, kas see siis nende suhtumist õigustab?»
Tänavu 1. novembrist osutab Loksa linnas vältimatut abi AS Karell Kiirabi. See tähendab, et 27. novembri väljakutsele oleksid pidanud tulema juba uued meedikud, kel aga ilmselt polnud mingit ettekujutust, kas korter on koristatud või segi. Mis tähtsust sel üldse on, kui jutt käib inimese elust ja tervisest? Seda enam, et numbri 112 ei valinud mitte haige ise, vaid perearsti õde, kes peaks ju teadma, kas vältimatut abi on vaja või mitte.
Firma juhatuse liige, kiirabi juht Ave Põlluste, kes sisejuurdluse korraldas, teatas: «AS Karell Kiirabi Loksa brigaad saab väljasõidu korralduse häirekeskusest, kes operatiivbrigaadide tööd koordineerib. Sel päeval pole meil registreeritud väljakutseid, mis oleksid teie kirjeldatuga seotud. Seepärast ei saanud meie personal keelduda nimetatud patsiendi juurde sõitmast.»
Tegelikult võtavad telefonile 112 tehtud kõnesid vastu häirekeskuse erinevad osakonnad, mis asuvad Eesti eri paigus. Just seal töödeldakse teateid ja spetsialist võtab vastu otsuse: kutse tagasi lükata või brigaad välja saata. Põlluaas soovitas pöörduda Põhja häirekeskusse, kelle töötajad sel päeval Marina arsti medõega rääkisid ja kõige järgi otsustades Loksa brigaadile teadet edasi ei andnud.
Keskuse arenguosakonna ekspert Edvi Freiberg ütles, et nende andmetel tuli 27. novembri hommikul telefonile 112 kõne Loksa meditsiiniõelt, kes palus saata välja kiirabibrigaadi, et viia perearsti soovituskirjaga patsient Merimetsa haiglasse. Haige vastuvõtt oli päev varem haigla arstiga kooskõlastatud.
«Antud juhul ei saatnud keskus kiirabibrigaadi, sest vastavalt Eestis kehtivale korrale ei osuta operatiivvalvebrigaadid transporditeenust, et toimetada patsient plaanilisele arsti vastuvõtule,» selgitas Freiberg.
«Häirekeskus püüdis leida lahendust, võttes ühendust nendega, kes transporditeenust pakuvad, ja nendega, kes võiks selle eest maksta, ja informeeris sellest medõde. Meil on väga kahju, et abivajajale ja tema lähedastele jäi mulje, nagu oleks keskus keeldunud kiirabibrigaadi saatmast.»
Marina kinnitas, et just keskusest oli talle soovitatud pöörduda abi leidmiseks omavalitsuse poole. Keskuse esindaja selgitas, kuidas võib niisugusel juhul toimida: «Transpordi korraldamiseks inimesele, kel on vaja jõuda haiglasse või arsti vastuvõtule, on kolm võimalust. Esimene: transpordi tellib perearst ja tasub kulud oma eelarvest. Teine: kõike korraldab ja maksab kohalik omavalitsus. Kolmas: patsient leiab ise sõiduki ja ka tasub selle eest.»
Aitame, aga mitte kõiges
Sama kaasahaaravaks ja segaseks osutus meie suhtlus Loksa linnaga. Palusime sotsiaalküsimustega tegeleval abilinnapeal Hilleri Treisaltil selgitada: kas kohalik omavalitsus aitab oma puudega elanikke või mitte? Miks Marinale nii kallist transporti pakuti? Meid huvitas ka, mil viisil omavalitsus toetab haiget inimest, kes üksi kasvatab kaht last, kellest ühel sama häda mis emalgi.
Treisalti vastust tasub lugeda tervikuna: «Te peaksite teadma, et meditsiiniteenuste osutamise, sealhulgas haigete transpordiga kohalikud omavalitsused Eesti Vabariigis ei tegele. Kohalikul võimul pole niisuguste teenuste osutamiseks võimalust, kohustust ega õigust. Kõik teie poolt meile esitatud kinnitused tasulise sõidu pakkumisest ei vasta tegelikkusele. Kohaliku omavalitsuse organid, sealhulgas Loksa oma, osutavad vähekindlustatud inimestele erinevat sotsiaalabi vastavalt oma võimalustele, sealhulgas eraldavad toetust ravimite ostuks, majade hooldamiseks, eluaseme ülalpidamiseks ja nii edasi. Kõigest sellest võite teada saada internetist omavalitsuse leheküljelt, kus on avaldatud piisavalt informatsiooni sotsiaaltoetuste pakkumise korrast.»
Tekkis huvitav olukord. Marina kinnitab, et tema vanemad helistasid sotsiaalosakonda ja seal pakuti autot 150 euro eest. Abilinnapea teatab, et see ei vasta tegelikkusele. Aga rohkem viis meid segadusse uudis, et peaksime teadma: kohalik omavalitsus puudega inimesi transpordiga ei aita.
Pöördusime selgituse saamiseks Tallinna linnavalitsuse ja sotsiaalministeeriumi poole.
Pealinna valitsuse pressiesindaja Polina Kalantar vastas: «Vastavalt sotsiaalkindlustuse seadusele korraldab kohalik omavalitsus invatranspordi teenust. Tallinnas pakutakse seda elukoha sotsiaalosakonda esitatud taotluse alusel.»
Spetsialisti vastus
Ministeeriumi meediasuhete nõunik Jana Rosenfeld edastas toimetusele spetsialisti vastuse: «Sotsiaalhoolekande teenuste osutamisel lähtutakse põhimõttest, et igal juhul peab inimesele määratud teenust osutama kohalik omavalitsus kui abivajajale lähim võimuorgan. Omavalitsus, mille territooriumil erivajadustega inimesed alaliselt elavad, korraldab nägemis- ja liikumispuudega inimestele, aga ka vaimuhaigetele vajaliku transpordi: see tähendab kõigile, kel on raskusi õppe- või töökohta pääsemisel või avalike teenuste saamisel. Haiglaravi puhul käib jutt statsionaarsest meditsiiniteenusest, seega avalikust teenusest. Sotsiaaltöötaja peab abivajaja ära kuulama, et määratleda olukord ja pakkuda vältimatut abi või hakata selle abi saamist koordineerima.»
Pärast nende vastuste saamist pöördusime uuesti Hilleri Treisalti poole palvega Marina olukorda kommenteerida ning varasematele küsimustele vastata.
Vastus oli niisugune: «Selgitan veel kord, antud juhul ei olnud jutt sotsiaalhoolekande elluviimisest ega inimese toetamisest, kel on probleeme sissetulekutega. Asi on meditsiiniabi saamise vajadusest hingamisraskustega haige jaoks (tüsistustega kopsupõletik), mille osutamine pole kohalikule omavalitsusele jõukohane. Meditsiiniõelt L. Koljuhhinalt saadud informatsiooni kohaselt helistas ta selles küsimuses numbrile 112. Meile pole teada, miks inimesele kiirabi ei saadetud. Loksa aitab oma puuetega inimesi või neid, kel on sissetulekutega probleeme.»
Selge, et valimised on möödas ja Loksa linnavalitsusel pole mingit põhjust haige üksikema pärast pingutada. Seda enam, et hääletame ju korra iga nelja aasta jooksul.
/nginx/o/2019/07/21/12391572t1h1e8c.jpg)