/nginx/o/2008/03/10/25270t1h359b.jpg)
Elundi siirdamist vajavate inimeste ooteaeg peaks lühenema, sest Euroopa Parlament kiitis heaks siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite eelnõu.
Europarlament kiitis heaks elundidoonorlust soodustava korra
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Direktiiv hõlmab kõiki elundidoonorluse etappe, alates elundi annetamisest kuni selle siirdamiseni ning võimaldab elundite vahetamist liikmesriikide vahel, parlamendiliikmed kiitsid samuti heaks elundidoonorluse tegevuskava resolutsiooni, vahendas europarlamendi pressiesindaja.
Viimase 50 aasta jooksul on elundite siirdamine saanud tavapäraseks kogu maailmas ja on sageli ainus võimalik ravi. Probleemiks on aga pikad ooteajad. ELis ootab umbes 60 000 patsienti sobivat elundit ja iga päev sureb 12 inimest, kes ei jõudnud elundisiirdamist ära oodata. ELi ühiseid kvaliteedi- ja ohutusstandardeid on vaja elundite annetamise, siirdamise ja elundivahetuse hõlbustamiseks ELis. Nõukoguga kokku lepitud kompromissi poolt hääletas 643 ja vastu 16 saadikut, erapooletuid oli 8. Parlamendi raportöör direktiivi osas oli Miroslav Mikolášik Euroopa Rahvapartei fraktsioonist.
Kvaliteedi ja ohutuse tagamine
Oluliseks sammuks on pädeva asutuse määramine igas liikmesriigis, kes vastutab siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite eest. Selline asutus peab kehtestama eeskirjad, mis hõlmavad kõiki elundidoonorluse etappe, alates elundi annetamisest kuni selle siirdamise või kõrvaldamiseni, ning mis põhinevad direktiivis sätestatud kvaliteedi-ja ohutusnõuetel. Liikmesriigid võivad soovi korral säilitada või kehtestada rangemad eeskirjad.
Pädevad asutused peavad andma hankimisasutustele või siirdamiskeskustele tegevusloa, looma teavitus- ja haldussüsteemi tõsiste kõrvalekallete jaoks, koguma teavet siirdamiste tulemuste kohta ning teostama järelevalvet elundivahetuse üle teiste liikmesriikide ja kolmandate riikidega. Direktiiv sätestab samuti miinimumandmed, mida reeglina tuleb koguda iga annetatud organi kohta, ehkki erandite tegemine on võimalik kui riski ja kasu analüüs näitab, et eeldatav kasu on suurem kui risk. Samuti peavad liikmesriigid tagama, et asjassepuutuvad tervishoiutöötajad on vastavalt kvalifitseeritud, pädevad ja koolitatud.
Elusdoonorid ja elundikaubanduse vastu võitlemine
Liikmesriigid peavad tagama elusdoonorite võimalikult kõrge kaitse, leidsid saadikud. Elundidoonorlus peab olema vabatahtlik ja tasustamata, kuid mittetasustamise põhimõte ei takista doonoritel saamast hüvitust, mis on rangelt piiratud annetamisega seotud kulude ja saamata jäänud tulu heastamisega. Liikmesriigid peavad keelama reklaami, mille sisuks on nõudlus inimelundite järele või nende kättesaadavus, juhul kui eesmärgiks on rahaline või sellega võrreldav kasu.
Koostöö hõlbustamiseks loob komisjon pädevate asutuste võrgustiku ning võtab vastu eeskirjad teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel. Liikmesriigid võivad sõlmida kokkuleppeid Euroopa elundivahetusorganisatsioonidega ja delegeerida neile organisatsioonidele elundite vahetusega seotud ülesandeid. Liikmesriigid peavad direktiivi üle võtma kahe aasta jooksul pärast selle jõustumist.
Euroopa Parlamendi saadiku Andres Perello Rodrigueze algatusraportis toetasid saadikud komisjoni elundidoonorluse tegevuskava ning rõhutavad, et siirdamiskoordinaator igas haiglas ning teabe ja parimate tavade vahetamine aitab riikidel, kus on elunditest suur puudus, tõsta elundite annetamist.
Saadikud kutsusid liikmesriike üles kaaluma skeeme, kus kodanikele antakse võimalus liituda doonorite registriga passi või juhiloa taotlemisel, ning lisada isikutunnistusele või juhilubadele viide, mis näitab, et dokumendi omanik on elundidoonor. Liikmesriigid peaksid pakkuma võimalust liituda internetis siseriikliku ja/või üleeuroopalise doonorite registriga ning saadikud soovivad, et komisjon uuriks võimalust töötada välja süsteem, mille abil võetakse võimalikult paljudes liikmesriikides arvesse kodanike soovi.