/nginx/o/2010/11/02/458773t1h5c27.jpg)
Proviisor Ülle Helena Meren uurib oma doktoritöös hüpertensiooniga meespatsientide ravijärgimust, et aru saada, miks inimesed jätavad sageli ravimid võtmata või teevad seda valesti.
Proviisor: inimesed ei teadvusta endale, mida tähendab ravimite võtmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ravimite tarvitamist võib hinnata nii suureskaalaliste retseptiravimite väljaostmise uuringutega, aga on võimalik ka minna patsiendi tasandile ja vaadata, miks ja kuidas patsient ravimeid välja ostab või ei osta,» selgitas Meren portaalile Med24. «Mina vaatangi lähemalt, missugused on probleemid patsiendi poolt vaadatuna.»
Proviisori sõnul on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel arenenud riikides, sealhulgas ka Eestis, ravijärgimus umbes 50 protsenti, arengumaades on see veelgi madalam. «Esialgu arvasin, et see probleem pole ehk Eestis nii suur. Nüüd, koostöös kardioloogidega olen saanud tagasisidet, et väga suurele osale patsientidest tuleb üllatusena, et nad peavad oma vererõhutabletti võtma iga päev,» rääkis Meren.
Ta leidis, et Eesti ühiskonnas on tõenäoliselt probleem, et inimesed ei teadvusta endale, mida tähendab ravim või ravimite võtmine. «Isegi, kui inimene on kuulnud, et hüpertensiooniravimit võetakse iga päev ja kui vastav ravim talle endale välja kirjutatakse, ei suuda ta ära seostada, et see kehtib ka tema kohta,» lausus Meren.
Põhjuseid nimetas ta erinevaid. «Võib-olla on ravimi hind liiga kõrge. Võib-olla ei jõua patsient ravimit õigel ajal välja osta. Võib-olla vanemad inimesed ei saa pakendit lahti või on neil nii palju erinevaid ravimeid, et nad enam ei tea, mis ravim on mis,» tõi ta näiteid ning lisas, et oluline osa on ka uskumusel. «Patsient võib arsti juures jätta mulje, et tuleb raviga kaasa, aga tegelikult arvab, et ravimifirmad tahavad teda röövida. Hüpertensiooni puhul ei tunneta patsient alati kõrget vererõhku ja seetõttu kahtleb, kas on ikka vaja ravimit võtta. Väga raske on selliseid patsiente motiveerida elustiili muutma.»
Ravijärgimust ja selle problemaatikat pole Eestis põhjalikult uuritud. Mereni doktoritöö käivitus oktoobris ja esmaseid tulemusi on oodata ehk kahe aasta pärast. Ta nentis ,et tõenäoliselt ei ole võimalik tema uuringu tulemusi üldistada kogu Eesti elanikkonnale, kuid loodab, et see annab siiski perearstidele ja kardioloogidele tagasisidet, millised on probleemid ja kuidas parandada ravijärgimust. Uuring valmib koostöös Eesti Geenivaramuga.