Volmeri ütles Hiiu Lehele, et probleem ei ole üldse Eesti kiirabibrigaadide arvus, vaid häirekeskuses, kus operaatorid ei ole enam meedikud. Töötaja, kes häirekeskuses toru võtab, ei tea tema sõnul meditsiinist midagi ning esitab küsimusi väljatöötatud algoritmi alusel. «Teinekord ta lausa topib patsiendile kaebusi suhu ja kui kohale lähed, ei leia sa kolmveeranditki sellest, mida patsiendid on kaevanud,» selgitas arst.
Andrus Palu lisas, et mandril on häirekeskuse sõnum «valu rinnus» kiirabiõdede ja -arstide seas naljanumbriks muutunud, kuigi tegelikult võiks tegu olla väga tõsise sümptomiga.
Häirekeskuse peadirektor Janek Laev kinnitas Postimehele, et häirekeskuses töötavad päästekorraldajad on saanud eriväljaõppe Sisekaitseakadeemia Väike-Maarja päästekoolis vastavalt spetsiaalselt väljatöötatud õppekavale ja kutsestandardile. Laeva sõnul on häirekeskuse roll olla ühenduslüliks abivajaja ja abiosutaja vahel ning päästekorraldaja ülesanne on kiiresti selgitada välja, millist abi ja kui kiiresti inimene vajab.
«Terviseprobleemide korral lähtub päästekorraldaja alati helistaja esitatud kaebustest ja kasutab kiirabi vajaduse väljaselgitamiseks küsimustikke. Võimaliku eluohtliku seisundi korral annab samas häirekeskuse töösaalis töötav logistik juba kõne ajal väljasõidukorralduse kiirabile ja vajadusel ka päästele,» selgitas Laev.
Peadirektori sõnul on praktika näidanud, et häirekeskuses kasutusel olevad küsimustikud toimivad hästi. «Nende väljatöötamises osalesid häirekeskuse ja kiirabi arstid, terviseameti esindajad ja teised spetsialistid ehk küsimustike koostamisse olid kaasatud parimad Eestis saadaolevad teadmised,» kinnitas ta ja lisas, et häirekeskuses on valves alati üks arst, kes vajadusel sekkub probleemi selgitamisse.