Kuigi kiirabi väljakutsete arv laste juurde aina kasvab, pole Tallinna ainukese laste kiirabiarst Tatjana Ventmanni hinnangul lapsed sugugi mitte haigemad kui varasematel aastatel. Lihtsalt emad ei oska lapsi aidata ning perearstid soovitavad vanemail pigem kiirabi kutsuda või ise EMOsse minna.
Kiirabi väljakutsete arv pigem tõuseb kui kahaneb. «Pole sugugi erakordne, kui ühe 24-tunnise vahetuse jooksul sõidame maha 300-400 kilomeetrit,» ütles ajalehele Pealinn Tatjana Ventmann, kes on kiirabis töötanud juba 25 aastat.
Kiirabiarstid näevad Eesti elu kogu amplituudis ning joobes vanemad on pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Kuid tohtri sõnul on vahel ka päris pisikesed lapsed purjus. «Häirekeskuse dispetšer helistab mulle ja ütleb: «Doktor, teile on kutse. Aga ärge enne sisse minge, kui politsei tuleb, sest seal on hirmus purjus seltskond.» Kohapeal tuli meile vastu noormees, näha, et võtnud, aga mõõdukalt, väga viisakas: «Vabandust, doktor, mina kutsusin kiirabi – see pole küll minu laps, aga ta nii hirmsasti karjus, et ma ei osanud midagi teha.» Astusime korterisse sisse – vaikus. Ühes toas diivanil lamab purjus mees, teises toas lamab ema. Purjus, täiesti kontaktivõimetu, pisut alla aastane laps tissi otsas. Oli endal sellest ema piima-viinakokteilist kõhu täis söönud ja ka magama jäänud. Aga kui uurima hakkasime, siis kõrvad olid tundlikud ja nina nohune. Viisime lapse loomulikult haiglasse. Mõne tunni pärast oli ta ennast «kaineks» maganud ja uuesti röökima hakanud – selgus, et lapsel oli keskkõrvapõletik.»
Kui kiirabiarst näeb, et laps on hooletusse jäetud või kannatab vägivalla all, võtab ta ühendust sotsiaaltöötajaga.
Ventmanni sõnul tuleb aeg-ajalt ette ka üsna kentsakaid ja isegi naermaajavaid juhtumeid. «Väikelapsed on ju kole kiired. Nad topivad endale midagi kuhugi, nii et vanemad kohe ei märkagi, alles hiljem avastavad, et midagi on valesti. Üks väljakutse oli selline, kus ema oli paanikas – laps ei saa hingata. Kui süles on, pole midagi viga, aga nii kui pikali pannakse, ei saa hingata. Kurku vaadates midagi näha ei ole. Tulime, vaatasime, ka ei näinud midagi. Täitsa nõutuks tegi. Lõpuks võtsime taskulambi ja alles siis saime aru, et ei olegi midagi hullu, põnnil oli õnnestunud pisike läbipaistev kommipaber niimoodi keele külge kleepida, et seda palja silmaga näha ei olnud, aga pikali pannes hakkas see kõri ees laperdama.»
Emad beebidega hädas. «Lapsed ei ole aastatega muutunud, nemad on ikka samasugused,» tõdes Ventmann. Ka väljakutsete põhjused on suurtes piirides samad, kuigi viiruslikke haigusi on tohtri sõnul aastatega juurde tekkinud, bakteriaalseid nakkusi aga vähemaks jäänud.
Kõige rohkem on Ventmanni hinnangul muutunud vast see, et aina enam kutsutakse kiirabi kohale kõige lihtsamate tervisehädade korral. «Pole meie töö midagi nii huvitav, kui võiks arvata,» ütles ta. «Põhiliselt teeme banaalset perearstitööd – palavik, nakkused, nohu-köha, kõhulahtisus, oksendamine.» Kiirabi statistika järgi on ligi kolmveerand väljakutsetest sellised, millega tegelikult peaks tegelema perearst.
«Viiruste perioodil on suisa 90 protsenti juhtumitest sellised,» lisas tohter. Palju väljakutseid tuleb ka päris pisikeste beebidega peredelt. «Näiteks tänagi öösel – värske ema oli just titaga haiglast koju saanud, laps karjus, mitu tundi järjest. Loomulikult emal suur mure – kutsus kiirabi. Selgus, et lapsel pole viga midagi, ainult hirmus näljane, sest emal ei olnud piima,» rääkis Ventmann.
Ventmann ütles, et mõistab lapsevanemate muret. Lapsevanemaks olemist koolis ei õpetata, ja ka lapse väike tervisehäda võib värske emme verest välja lüüa. «Probleem on selles, et perearstid ei tee enam koduvisiite,» mainis ta. «Kui laps on haige, siis perearstid «ravivad» telefoni teel. Aga see ei ole õige – last on vaja vaadata.» Arst lisas, et kui perearstid vaevuksid kodusid külastama, oleks kiirabil tõenäoliselt poole vähem väljakutseid.
«Päris palju on selliseid perearste, kes soovitavadki lapsevanematel kutsuda tavalise viirusnakkuse korral kiirabi või minna lastehaiglasse – et saab analüüsid kiiremini tehtud. Ega ei saa küll. Minge vaadake lastehaigla erakorralisse vastuvõttu – sealt käib vahel päeva jooksul 100-120 last läbi. Ja siis see ema istub seal oma haige lapsega ja ootab, vahel võib minna mitu tundi, enne kui nad lõpuks arsti juurde pääsevad. Nõukogude ajal, kui pediaatrid kodus käisid, midagi sellist ei olnud.»
