Emad beebidega hädas. «Lapsed ei ole aastatega muutunud, nemad on ikka samasugused,» tõdes Ventmann. Ka väljakutsete põhjused on suurtes piirides samad, kuigi viiruslikke haigusi on tohtri sõnul aastatega juurde tekkinud, bakteriaalseid nakkusi aga vähemaks jäänud.
Kõige rohkem on Ventmanni hinnangul muutunud vast see, et aina enam kutsutakse kiirabi kohale kõige lihtsamate tervisehädade korral. «Pole meie töö midagi nii huvitav, kui võiks arvata,» ütles ta. «Põhiliselt teeme banaalset perearstitööd – palavik, nakkused, nohu-köha, kõhulahtisus, oksendamine.» Kiirabi statistika järgi on ligi kolmveerand väljakutsetest sellised, millega tegelikult peaks tegelema perearst.
«Viiruste perioodil on suisa 90 protsenti juhtumitest sellised,» lisas tohter. Palju väljakutseid tuleb ka päris pisikeste beebidega peredelt. «Näiteks tänagi öösel – värske ema oli just titaga haiglast koju saanud, laps karjus, mitu tundi järjest. Loomulikult emal suur mure – kutsus kiirabi. Selgus, et lapsel pole viga midagi, ainult hirmus näljane, sest emal ei olnud piima,» rääkis Ventmann.
Ventmann ütles, et mõistab lapsevanemate muret. Lapsevanemaks olemist koolis ei õpetata, ja ka lapse väike tervisehäda võib värske emme verest välja lüüa. «Probleem on selles, et perearstid ei tee enam koduvisiite,» mainis ta. «Kui laps on haige, siis perearstid «ravivad» telefoni teel. Aga see ei ole õige – last on vaja vaadata.» Arst lisas, et kui perearstid vaevuksid kodusid külastama, oleks kiirabil tõenäoliselt poole vähem väljakutseid.
«Päris palju on selliseid perearste, kes soovitavadki lapsevanematel kutsuda tavalise viirusnakkuse korral kiirabi või minna lastehaiglasse – et saab analüüsid kiiremini tehtud. Ega ei saa küll. Minge vaadake lastehaigla erakorralisse vastuvõttu – sealt käib vahel päeva jooksul 100-120 last läbi. Ja siis see ema istub seal oma haige lapsega ja ootab, vahel võib minna mitu tundi, enne kui nad lõpuks arsti juurde pääsevad. Nõukogude ajal, kui pediaatrid kodus käisid, midagi sellist ei olnud.»