Ravijuht: Tartu arst käitus väikehaiglas valesti

Kui suures haiglas võib arst jätta lapse nö jälgimisele, siis väikehaiglas seda endale lubada ei saa. Foto: SCANPIX

Läänemaal jäi hiljuti kaks last hädavajaliku abita. Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg selgitas intervjuus Lääne Elule, et ühel juhul tekkis kriitiline olukord, kuna suurest haiglast tulnud meedik ei osanud olukord õigesti hinnata.

Ühel lapsel võeti murdunud, Tallinnas opereeritud ja kipsi pandud käelt Haapsalus kips ära, kuid käsi jäi paiste ja pandi Tallinnas uuesti kipsi. Teine laps saadeti Läänemaa haiglast kõhuvaluga koju, paluti jääd peale panna ja kutsuti järgmisel päeval tagasi. Selleks ajaks oli aga lapse seisund juba kriitiline ja tuli kiiresti sõita Tallinnasse operatsioonile.

Kes tegi vea?

Esimese juhtumi puhul on see suhtlusviga, vastastikune. Meie tohter ilmselt ei suutnud siin vanematega samale lainele jõuda. Oleks pidanud koos ühele tasandile kükitama ja rääkima.

(Kai Tennisbergi hinnangul käitus kirurg Haapsalus Tallinnast tulnud saatekirja kohaselt. Vanemaid ajas segadusse ja hirmutas äsja kipsist võetud käe välimus. Tallinna arst otsustas, et pikendab käe kipsis oleku aega. Tennisberg märkis, et need asjaolud ei tähenda, et Haapsalus oleks viga tehtud, kuid jätsid haiglast halva mulje, sest tegevust ei selgitatud vanematele mõistetavalt. — Madiken Kütt.)

Teine juhtum on arstkonna kasvatamatuse viga. Kõigil arstidel peaks olema kohustuslik maakonnapraktika, sest maakonnahaiglas käivad asjad hoopis teistmoodi. Arusaamatus tekkis sellepärast, et patsiendiga tegeles keskuse arst, Tartu Ülikooli kliinikumist.

Kohalik arst oleks patsiendi kohe Tallinnasse saatnud — see on tavaline praktika, juba inimese närvisüsteemi huvides. Tallinnas ei tehta öösel ultraheli. Tallinna arstid esmalt vaatavad ja jälgivad. Kui on tarvis, tehakse kohe lõikus.

Meie ei saa endale vaatamist ja jälgimist lubada, sest siin ei ole psühholoogiliselt kindel tunne lamada — ei saa kohe teha lõikust, kui tarvis on. Sellepärast saadame haige kohe edasi, kindlustunde pärast. See oli aga Tartu arst, kes käitus, nagu ta oleks suures haiglas käitunud: hakkas kohapeal ootama, jälgima.

Mida saavad osapooled tehtud vigadest õppida?

Et arstid ja patsiendid ei mõtleks ja ütleks: «Ah, need seal on lollid.». See on lihtsalt häbiväärne ja pealiskaudne suhtumine. Peame püüdma teatud raamides püsida.

Mõned patsiendid sõimavad kohe nii räigelt, et terveks päevaks rikub tuju ära. Mõni tuleb arsti juurde ja algab juttu sellest, et on jurist. Mis arst tegema peab? Ütlema: tere, ma olen arst!

Tihti tuleb minu kui eriarsti juurde keegi, kes ütleb: «Ei, ma ei ole perearstiga rääkinud, ta ei tea ju midagi.» Igasugune perearst on meditsiini alal targem kui patsient ise, absoluutselt kindlasti.

Samamoodi on arste, kes käituvad vildakalt. On arste, ka meie arste, kes tunnevad end kõrvust tõstetud, kui kellegi teise juurest ära nende juurde tullakse. Siis minnakse patsiendi kaebamisega kaasa ja mõeldakse: kui teen eelmise arsti maha, siis tundun targem.

Mulle tundub, et vildakaid on arstide seas vähem kui patsientide seas, sest patsiendiks satub igaüks, aga arstiks läheb õppima ikkagi see, kellel on — vähemalt alguses — huvi inimeste aitamise, olemuse vastu.

Teise laitmise võrra targemaks ei saa. Ainult segadust ja paha tuju levitad. Mõlemad pooled on inimesed ja mõned inimesed ei sobigi omavahel kokku, ei hakkagi sobima. Sellepärast patsient enamasti saabki arsti valida.

Teise juhtumi õppetund ongi see, mis ma ütlesin — arstid vajaksid igakülgset praktikat, ka maakonnahaiglas, kus asjad käivad teistmoodi.

Mõlemad pered pöördusid ainult meedia poole ega ole haiglale kaebust esitanud. See on hea tooni küsimus. Võib–olla peaks õppima ka seda, et peaks pöörduma otse, ja ajalehed peaks ka suunama sinna, kus vaja, et probleemile jälile jõuda.

Kui palju Läänemaa haiglas on n–ö mujalt käijaid?

Väga palju. Pool või isegi rohkem. Nimekirjas on rohkem, aga mõned käivad kordamööda.

Kui paljudel neist on maakonnahaiglas töötamise praktikat?

Eks nad praegu tööta siin ja saagi praktikat, kuid küsimus on selles, kui kaua nad on siin töötanud.

See konkreetne teise juhtumi arst on käinud meil eelmise aasta algusest, iga kuu päris mitu valvet. Sellist diagnoosi polnud tal siin enne ette tulnud ja ta käitus, nagu oleks Tartus käitunud.


Kuidas arst ise ennast tunneb pärast juhtunut?

Esimese asjana rääkisin kohe temaga. Ta ei mõelnud halvasti ega valesti midagi. Aga käitus, nagu oleks suures haiglas.

Kas arstid, kes tegelesid eelnimetatud juhtumitega, said karistada?

Karistus oleneb sellest, millega on tegemist. Lärm ajakirjanduses on iseenesest juba väga karistav. Need arstid tunnevad ennast praegu kehvasti — nii, et vähe ei ole. Kui inimesed ründavad arste, siis nad arvavad, et arstid on justkui tundetud ja väga rumalad.

Näiteks selles juhtumis kirjutas isa: «Olge siis hooldushaigla, kui oma taset ei tunne.»

Mitte ainult see konkreetne arst või arstid, kes tulevad Tallinnast või Tartust, vaid kõik need, kes üldse asjasse ei puutu ja kelle tööd ja töökohta solvatakse — väga, väga ruineerivalt mõjub neile. Nad on ka inimesed.

Paljud arstid on sellepärast ka ära läinud. Eestimaa kliima on väga ebatervislik — mujal ei ole nii vaenulik suhtumine.

Muidugi on kaebamiste laine terves maailmas suurenenud, sest internet on muutnud kirja saatmise kergemaks. Varem, kui kirjutati paberkujul, siis mõeldi: kas ma ikka kirjutan. Kui kirjutati ära, siis mõeldi: kas ikka saadan. Nüüd kirjutad ja klõps! Saadad mõtlemata ära.