/nginx/o/2014/01/22/2766152t1hf5c1.jpg)
Kanada Montreali ülikooli teadlaste väitel seostub põngerjate füüsiline agressiivsus rohkem geneetiliste tegurite kui keskkonnaga.
Väikelapse agressiivsus tuleneb geneetilistest teguritest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringu autor Eric Lacourse töötas identsete ja mitteidentsete kaksikute vanematega, hinnates ja võrreldes laste käitumist, keskkonda ja geneetikat, kirjutab ERRi teadusportaal.
Analüüsid näitasid, et geneetilistel teguritel on arengusuundade määramisel suur roll, kuna seletasid valdavalt nii laste püsivust kui ka muutusi kehalises agressiivsuses. Samas ei tähenda leitud geneetilised seosed veel seda, et füüsilise agressiivsuse varased ilmingud on paikapandud ja muutmatud – keskkonna mõjud segunevad geneetiliste teguritega.
Viimase 25 aasta jooksul on füüsilise agressiivsuse varase tekke alaseid uuringuid suuresti mõjutanud sotsiaalse õppimise teooriad, mille kohaselt füüsilise agressiivsuse algus ja areng on määratud peamiselt kokkupuudetest agressiivse rolli mudelitega nii sotsiaalkeskkonnas kui ka meedias – siiski näitavad tulemused, et kehaline agressiivsus algab juba väikelapse eas ja saavutab haripunkti 2–4 eluaasta vahemikus.