Arsti ja patsiendi suhtele paneb aluse lugupidamine

Sõmeru perearst Maire Suurkivi eelistab töötada väikeses kohas, sest nii on võimalik õppida oma patsiente ja nende koduseid olusid hästi tundma. Foto: Peeter Langovits

Arste arvustatakse ja aasitakse, aga kui vanaemal vererõhk uperpalle teeb või köha lapsel öösel magada ei lase, sirutatakse hommikul esimese asjana käsi telefoni järele, et oma perearsti jutule pääseda, sest sealt saab alati abi.

Palju arutletakse, milline peaks olema hea arst, eriti aga hea perearst, kellest inimese suhtlus meditsiinisüsteemiga tavaliselt alguse saab.

Aga milline on hea patsient? Omanimelist perearstipraksist juhtiv Külvi Peterson ütleb, et talle meeldib selline patsient, kes arsti juurde tulles oskab kirjeldada, mis teda vaevab. «Keeruline patsient on selline, kes tuleb tohtri juurde oma kindlate nõudmiste ja soovidega. Samas on väga hea, kui inimene räägib ära ka oma ettekujutuse asjast. Informeeritud patsient on igal juhul parem kui selline, kel huvi oma tervise vastu puudub,» lausub ta.

Kauaaegne perearst teab öelda, et igal ajastul on oma moehaigused või -hädad. Varem olid need kopsuklamüüdia ja toksoplasmoos, viimastel aastatel borrelioos, praegu aga piima- ja nisutoodete talumatus, millest meie esivanemad ei teadnud midagi.

Samas on tagaplaanile jäänud talupojatarkusel põhinev loodusteraapia, sest see nõuab süvenemist ja aega. «Terveks on vaja saada mitte kohe, vaid lausa otsekohe,» lisab ta.

Internetikommentaariumites kõlavate süüdistuste kohta, et perearstid on ainult dispetšerid või retseptikirjutajad, kes ei tea haigustest midagi, ütleb Peterson, et selle taga on laiem, kogu ühiskonda hõlmav usalduskriis. «Meil on suhtumine kaasinimestesse üldiselt selline, et mina pean kohe saama ja mind ei huvita, kas keegi on minust eespool. Seltskonnas olles on selline tunne, et hea toon justkui nõuaks süldilaua taga arstide kirumist. Ehk tuleb see ka sellest, et inimeste ootused meditsiinisüsteemile on suuremad kui selle võimalused,» selgitab Peterson.

Pereõed aitavad selgitada

Kõige aluseks on tema sõnul arsti ja patsiendi vastastikune lugupidamine ja usaldus. Tihti käiakse läbi mitu eriarsti ja tullakse ikka lõpliku hinnangu ja ravi saamiseks ringiga tagasi oma perearsti juurde. «Vahel tahavad inimesed, et perearst neile lihtsas keeles selgitaks, mida kõik need keerulised diagnoosid tähendavad. Mida rohkem on aega inimestega rääkida, seda vähem tuleb ka kordusvisiite,» kinnitab ta.

Et aega jaguks, on perearstid andnud osa oma koormusest pereõdedele. Nemad saavad rahuldada ka patsientide vajadust suhtlemise ja selgituste järele. Samas saavad arstid endale selle arvelt väärtuslikke tunde taastumiseks, aga ka mõtlemiseks ja erialase kirjanduse lugemiseks.

«Arusaamatusi tuleb suhtlemisel vahel ikka ette. On halb, kui inimene surub rusikas käe tasku ja ei räägi. Alati saab ju üheskoos lahenduse leida. Mida kauem oma patsiente tunned, seda vähem ka selliseid olukordi esineb. Ja lõpuks on patsiendil alati võimalik leida teine arst, kes rohkem sobib. Ilma usalduse ja koostööta ei parane ka haigused,» selgitab perearst, kelle nimistus on üle 2000 inimese ja kes leiab, et ideaalne oleks, kui see arv jääks alla 1500.

Praegu puudub meie perearstidel mehhanism, kuidas nimistut vähendada: ainsad võimalused on, kui inimene valib teise perearsti, kolib ära või sureb. Arst saab ise ostustada ainult uusi patsiente mitte juurde võtta. Nõnda hoiavadki paljud perearstid arstiabi kvaliteedi nimel oma nimistut 1500 peal.

Meditsiiniski kasutatakse üha enam sõnu «tõenduspõhine» ja «kulutõhus». On asju, mida võiks teha, aga ei tohi, sest haigekassa ei näe seda ette, rääkimata nii-öelda igaks juhuks kulutamisest. «Mõnes mõttes on nõukogude kooliga tohtrid riskialtimad ja vana head arstikunsti on nende töös rohkem,» nimetab Peterson ühe vanema ja noorema põlvkonna erinevuse.

Arstide tänamise kohta lausub Peterson, et hea sõna on alati teretulnud. «Vahel vaatan, et asi on täitsa käest ära – nii hirmsaks kallistamiseks läheb. Lilledest ja kommikarpidest märksa olulisem on sära patsiendi silmis. Seegi on usalduse küsimus ja lugupidamise märk,» lausub ta.

Sõmeru perearsti Maire Suurkivi nimistu on palju väiksem ja tema tunneb oma patsiente nii nime- kui nägupidi, sest teisiti poleks see väikeses maakohas mõeldavgi. Ta alustas samas residendi ja abiarstina, enne kui eelmise aasta lõpul päris oma nimistu sai.

Väiksema koha eelis on, et arusaamatusi ja konflikte tuleb ette harvem, sest inimesed on rahulikumad. Kui mingit möödarääkimist on, siis klaaritakse see enamasti registratuuri laua ääres ära. «Meil on väga head suhtlejad õed,» kiidab Suurkivi.

Patsiente tuleb sellesse perearstikeskusse tegelikult üle maakonna. Vahel seepärast, et oma arst on lahkunud ja nimistut teenindab abiarst, kes pole iga päev kohalgi. Või on siis allesjäänud arsti koormus nii suur, et tema juurde on raske pääseda.

Kogu pere arst

Teise väikese koha eelisena nimetab Suurkivi asjaolu, et seal saab perearst olla tõepoolest kogu pere arst ja koduste olude, aga ka tööolude ja üldse kogu sotsiaalse taustaga hästi kursis. «Kui pereema tuleb arsti juurde neurootiliste kaebustega, siis me tavaliselt aimame, mis selle taga võib olla, ja saame vastavalt ka nõu anda,» lausub ta.

Muutunud on seegi, et kui varem oli arst A ja O, siis nüüd käib suurem osa suhtlusest pereõe kaudu. «Arstil on ühe patsiendi jaoks aega 15–20 minutit. Selle ajaga tuleb kuulata ära kaebused, inimene läbi vaadata ja teha otsused selle kohta, kas ta on haige, kas ta vajab ravi, uuringuid, edasisaatmist või töövõimetuslehte. Lisaks tuleb kõik ka ära dokumenteerida. Kui osa sellest tööst saaks anda pereõele, jääks arstil rohkem aega patsiendile otsa vaatamiseks,» räägib Suurkivi.

Paar korda nädalas tuleb Sõmerulgi ette vaidlusi patsientidega, kes nõuavad enda eriarstile suunamist, ehkki sama asja võiks korda ajada perearst. Osa süüd lasub Suurkivi sõnul eriarstidel endil, kes kutsuvad inimesi tarbetult tagasi kontrolli. Näiteks ei pea kõrgvererõhuhaige tingimata aastas kord Tallinna sõitma, et end kardioloogile näidata.

Suurkivi eelistab töötada väiksemas koha ja mitte suures linnas eelkõige seepärast, et suhe patsientidega on isiklikum ja arstil on olemas ka kogukonna tugi. Näiteks on hea side kohalike sotsiaaltöötajatega. Sellele vaatamata peab arst sellises kohas olema ise kursis patsiendi majandusliku olukorraga, mida tuleb arvestada nii kallimate ravimite ja abivahendite määramisel kui patsiendi teise linna uuringutele suunamisel. Pole ju mõtet saata teda uuringutele, kui pole teada, kuidas ta sinna saab.

Samas ei tahaks ta töötada päris samas külas, kus elab, sest nii kaoks piir töö ja eraelu vahel sootuks. Praegu elab ta töökohast pisut kaugemal. Maakonnakeskuse lähedal, nagu praegu, on Suurkivi hinnangul kõige parem tööd teha.


Patsiendid: heast arstist sõltub elukvaliteet

Rasmus Kits (33):

Kui pidev palavik 2010. aasta alguses kuidagi alla ei tahtnud minna, pöördusin kõigepealt oma perearsti Maire Suurkivi poole. Ta tegi vereanalüüsi põhjal järelduse, et asjad on halvasti, ja saatis mu veel samal õhtul diagnoosi täpsustamiseks maakonnahaiglasse. Sealt suunati mind omakorda Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. Kõik see käis väga ruttu ja üliefektiivselt.

Arvan, et perearsti roll oli selles väga oluline. Kuna minu diagnoosiks oli üsna raskesti ravitav leukeemiavorm, mille mõningad sümptomid on sarnased teiste haigustega, siis oli väga hea, et tohter oskas kohe õiget haigust kahtlustada. Just seetõttu osutus ka edasine ravi nii tõhusaks.

Tunnen praegu ennast väga-väga hästi: käin iga päev tööl ja tunnen rõõmu oma laste tegemistest. Minu elukvaliteet on mitu korda tõusnud. Märkan nüüd enda ümber kõike seda väärtuslikku, mida varem ei osanud tähele panna.

Olen siiski tohtrite jälgimisel. Austan meie meditsiinisüsteemi ja esmalt, kui midagi on tervisega korrast ära, pöördun ikka oma perearsti poole. Saan talle ka igal ajal helistada ja nõu pidada. Olen tema juurde jäänud vaatamata sellele, et nüüd enam ise selles vallas ei ela. Arst on väga vastutulelik ja hooliv, olen talle väga tänulik.

Usun, et kohatine kriitika arstide aadressil tuleneb sellest, et nad teevad sellist tööd, mis on ühiskonna pideva tähelepanu all, sest sellest sõltuvad inimelud. See töö on seotud emotsioonidega ja eeldab vastastikust empaatiat.

Peaksime vähem kritiseerima ja rohkem naeratama nii igapäevaelus kui arstikabinetis. Tuleb meeles pidada, et tervis sõltub ka igaühest endast, sest arstiteadus pole sugugi kõikvõimas. Ja mõelda tuleb positiivselt. Mina näiteks tean, et kõik läheb hästi.

Helle Adams (80):

Kuna mul on krooniline südamehaigus, käin perearsti juures veretesti tegemas iga kolme kuu tagant. Õismäe perearstikeskus on mul kodu lähedal ja olen kogu aeg seal käinud.

Minu perearst on Diana Ingerainen, kelle juures olen käinud vähemalt kümme aastat. Ta on hästi kena inimene – viitsib patsiendi alati ära kuulata ja annab tarka nõu. Nüüd on tal abiks ka väga tore pereõde, kellega saab osa asju ära ajada. Seetõttu on viimasel ajal otseselt arstiga suhtlemist vähem, aga pean ütlema, et kui vaja, saan siiski alati ka temaga rääkida ja saatekirja, kui vaja.

Pärast järjekordse veretesti andmist helistab Ingerainen alati mulle koju ja teatab tulemused ning annab nõu, kuidas rohtu edasi võtta. Vajadusel saan ise talle helistada või jätta teate, et ta mulle tagasi helistaks, mida ta ka alati teeb. See süsteem toimib väga hästi. Nii ei pea alati vastuvõtuaega kinni panema.

Olen sõbrannadega rääkides kuulnud, et kõigil pole oma perearstiga sugugi nii head suhted. Nad kurdavad, et arstil pole aega neid ära kuulata, ja on vahel selle pärast kohe päris solvunud. Olen seda isegi kunagi ühe asendusarstiga kogenud. Vanematele inimestele on ju see ärakuulamine väga tähtis.