Rohkem kui neli aastat tagasi, 2009. aasta hilissügisel valutasid noored lapsevanemad Rakveres südant – nende poja oli kuidagi teistmoodi, loid ja väsinud, kuigi suurt ta ei kurtnud.
Pimesoolepõletik peidab end teiste haiguste sümptomite taha
26. veebruar 2014, 22:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viieaastasel Joonasel oli süda paha ja kõht lahti, mitme päeva jooksul kurtis ta korra kõhuvalu üle, palavikku tal ei olnud. Ema Liisa päris pojalt alatasa, kas valutab kuskilt, kas hakkab parem. Parasjagu oli alanud ka gripihooaeg ning kõik sümptomid viitasid kõhuviirusele, mida poiss oli varemgi korduvalt põdenud.
Neli päeva hiljem, pühapäeva õhtul muinasjuttu lugedes jäi Liisa õige murelikult last silmitsema. «Joonase olek oli väga loid. Küsisin, kas ta ikka saab aru, et talle muinasjuttu loen,» meenutab Liisa, kes arvas siis, et loidus on tingitud vedelikupuudusest.
Liisa haaras kraadiklaasi ja selgus, et poisil oli kõrge palavik. Ta kutsus kohe kiirabi. Kiirabiarst vaatas lapse üle ja arvas samuti, et loiduse põhjus võib peituda just vedelikupuuduses, aga mis poisil täpsemalt viga on, sellest ei saanud temagi esialgu aru.
Enne lahkumist otsustas arst siiski igaks juhuks kõhtu kontrollida. «Kõhule vajutades muutus poja pilk õudusttekitavaks, sest viimaks oli aru saada, kui valus tal tegelikult oli. Kuid ta ei karjunud,» kirjeldab ema. Joonas on vaikne poiss, kes elab sissepoole ega kurda.
Kiirabiarst viis poisi Rakvere haiglasse, kus selgus, et tema põletikunäit oli jahmatavalt kõrge. Kuna lastearsti haiglas parajasti ei olnud, toimetati Joonas öösel Tallinna lastehaiglasse, kus talle tehti operatsioon.
«Kirurgi sõnul oli ussripik (pimesool - toim) juba lõhkenud, kõhuõõnes oli mäda ja tekkinud oli kõhukelmepõletik,» räägib Liisa, kelle sõnul oleks võinud kõik kurvalt lõppeda, kui nad oleks veel viivitanud.
Operatsiooni käigus eemaldati ussripik, kuid sellega probleemid ei lõppenud. Joonasele tehti haiglas antibiootikumikuur ning nädala pärast lubati ta koju. Järgmisel päeval tõusis aga palavik ja poiss sattus uuesti operatsioonilauale.
Mõneks päevaks dreeniti tema kõhuõõs, lisaks manustati põletikku tekitavate bakterite hävitamiseks kolme antibiootikumi. Koju sai ta vahetult enne jõule, kuid oli veel tükk aega nõrk ja kleenuke.
Liisa mõtleb vahel endiselt, mida ta oleks saanud teisiti teha, et poja pimesoolepõletikule rutem jälile jõuda. Ka mõned tema tuttavad ei mõista, kuidas ta varem ei taibanud.
Joonase juhtum ei ole aga sugugi erakordne, kinnitab Tartu Ülikooli kliinikumi lastekirurgia osakonna juhataja Karin Varik. Kuigi väikelastel esineb ussripikupõletikku ehk ägedat apenditsiiti – rahvakeeli pimesoolepõletikku – harva, on neil sümptomid iseäralikumad, viidates sageli teistele haigustele. Seepärast võib pimesoolepõletiku diagnoosimisel eksida ka kõige vilunum spetsialist, rääkimata lapsevanemast.
Varik selgitab, et ühest küljest on apenditsiit kõige sagedasem ägeda kõhu haigus, kuid samas võib olla seda ka kõige keerulisem diagnoosida. Teinekord võib mittetüüpilise haiguskulu puhul patsienti konsulteerida korraga palju spetsialiste, kuid ussripikupõletiku diagnoos jääb ikka panemata.
Lõhkemine lastel tavalisem
«Väikelaps on sageli viril, ta ei oska öelda, kust tal valutab ning mõne aja pärast tõuseb palavik. Sarnased sümptomid kaasnevad näiteks hammaste tulekuga,» möönab Varik. «Ka esineb väikelastel ussripikupõletiku korral kõhulahtisust ja urineerimishäireid – emad ütlevad, et lapsed hakkavad sageli pissil käima, neil on kõht lahti ja süda paha.»
Haiguse sümptomid on vähe väljendunud või ebatüüpilised väikelastel, samuti üle 65-aastastel. Seetõttu on neil ka suurem ussripiku lõhkemise risk.
Ebatüüpilise haiguskulu korral jälgitakse haigeid kauem, enamasti 24–36 tundi. Vajadusel isegi pikemalt, et teha ultraheliuuringuid või vereanalüüse. Teinekord on väikelapsed haiglas viibinud koguni paar nädalat kuni paar kuud, enne kui arstid on diagnoosis kindlad.
Kahel kolmandikul väikelastest ussripik kas lõhkeb või on lõhkemise äärel. Ussripikupõletiku puhul on aga oluline saada ravi enne, kui ussripiku sein lõhkeb, muidu võib ohtliku tüsistusena tekkida kõhukelmepõletik. Sel juhul on kõhuvalu juba palju tugevam ja tuntav üle kogu kõhu. Kõht on puhitunud ja pinges.
Apenditsiiti esineb kõikides vanusegruppides, kuid kõige sagedasem on haigus kümnenda ja kolmekümnenda eluaasta vahel.
Et pimesoolepõletik võib tekkida veel neljakümnendateski eluaastates, ei oleks osanud 49-aastane Mari kahtlustada. Kuid ühel hommikul ärkas ta imeliku tundega – kõhus keeras ja paremal pool alakõhus pitsitas. «Nagu valutas ja ei valutanud ka,» ütleb ta.
Kuna möödunud tööpäev oli veninud pikaks ja koju jõudes sai söödud, arvas ta, et ebameeldiv tunne on tingitud just hilisest söömisest.
Hoolimata kehvast enesetundest läks Mari tööle ja võttis valuvaigistit, kuid abi sellest ei olnud. «Järgmine päev jäin koju, käisin veel soojas vannis, kuid parem ei hakanud. Hiljem selgus perearsti jutust, et vanniskäik oli muidugi viga,» räägib Mari, kes oli siis üpris kindel, et teda kimbutab hoopis kuri kõhuviirus. «Arvasin alati, et pimesoolepõletiku korral on ikka väga tõsine valu.»
Ennetada pole võimalik
Keskpäeval seadis naine sammud perearsti juurde, kus ilmnes, et tema põletikunäit on üle kümne korra kõrgem, kui tohtinuks. Perearst katsus kõhtu ja arvas, et ehk on tegemist pimesoolepõletikuga ning kirjutas kohe saatekirja erakorralise meditsiini osakonda (EMO).
Mari kiirustas Lääne-Tallinna keskhaigla EMOsse, kus otsustati ta jälgimisele jätta. Haigla palatis tõusis tal paari tunni jooksul palavik ning Marile tehti kiiremas korras operatsioon. «Olukord oli hull, sest pimesool oli juba lõhkenud, tekkinud oli mädane põletik. Pimesool oli ka keerulise koha peal, mistõttu arstid algul kõhklesid, kas ikka on apenditsiit,» meenutab Mari.
Ta jäi haiglasse nädalaks, kuid paar-kolm päeva pärast koju pääsemist hakkas ühest õmbluse servast mäda tilkuma. Mari läks tagasi EMOsse, kus tema haav puhastati ja dreeniti. Ja nii iga päev, mitu nädalat järjest.
«Ma ei osanud tõesti pimesoolepõletikku kahtlustada. EMOs veel küsiti, et millal mul kõht valutama hakkas, vastasin, et eile. «Eile?!» imestasid nad. Aga eesti inimene ei lähe ju kohe EMOsse, võtab valuvaigistit ja kannatab,» tõdeb Mari.
Harilikult algab ägeda ussripikupõletiku valu nabapiirkonnas, mis kiirgab mõne aja möödudes alla paremale alakõhu piirkonda. Kõhu komplemisel tuntakse hellust naba ja parempoolse niudeluutiiva vahel. Tekib palavik ja raske on kõndida, sest iga liigutus teeb kibedat valu, ent kuna valulävi on inimestel erinev, jõuavad ühed haiglasse varem, teised hiljem.
Apenditsiidi ravi on operatiivne. Kolm kuni viis päeva kestnud apenditsiidi korral võib ussripiku piirkonda moodustuda mädakogumik ehk abstsess. Sellisel juhul abstsessi mädakolle dreenitakse.
Ida-Tallinna keskhaigla üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse juhataja Andre Trudnikovi sõnul eemaldatakse ussripik Eestis aastas ligikaudu 2300 inimesel.
Ussripikupõletiku teket pole võimalik ennetada ja põhjusi, miks see tekib, on mitmeid. Tähtsaimaks peab Trudnikov ussripiku valendiku ahenemist, mille tagajärjel häirub elundi tipuosa tühjenemine ja kitsusest kaugemal vohama hakkavad bakterid tekitavadki põletiku. Põhjuseks võib olla ka perekondlik eelsoodumus ning adeno- või enteroviiruste tekitatud kahjustus.
Kui enamikul inimestel paikneb ussripik paremal pool alakõhus, siis ligi kümnel protsendil asub see kas paremal pool ülakõhus või vasakul pool. Ussripiku ebatavaline paiknevus võib diagnostikat raskendada.
Ägeda ussripiku lõhkemine põletikulise protsessi tagajärjel tekib tavaliselt 24 tundi pärast haigestumist, kuid on juhuseid, kus ussripik lõhkeb juba nelja tunni järel.
Ussripiku puudumine ei põhjusta inimesele mingeid probleeme. Küll võib tekkida hiljem haiguse harvaesinev vorm – krooniline apenditsiit.
Kuna ebamääraseid kõhuvalusid esineb palju, ei maksa kohe ussripikupõletikku kahtlustada. Variku sõnul võiks seda teha, kui valu paremal alakõhus on kestnud üle 12 tunni. Samas pole ettevaatus kunagi üleliigne ning nii soovitab Trudnikov arsti poole pöörduda juba siis, kui kõhuvalu on kestnud üle kahe tunni ja inimene ise ei leia sellele seletust.
Varikule teadaolevalt ei ole Eestis viimastel aastakümnetel ükski laps ussripikupõletikku surnud. Apenditsiiti suremus üldse jääb Eesti alla 0,5 protsendi, tavaliselt on siis inimesel juba ka mõni teine haigus.