Valu pole kellelgi vaja kannatada ega varjata

Põhja-Eesti regionaalhaigla valukabineti arsti Pille Sillaste sõnul on kahetsusväärne, et abivajajad ei leia valukabinetti üles või jõuavad ­sinna liiga hilja. Foto: Tairo Lutter

Ehkki spetsialiste, kes raske haigega tegelevad, on palju, tekib siiski olukordi, kus kaugele arenenud vähiga patsient, keda vaevab kas pidev valu või tugevad valuhood, jääb justkui üksi ja abi ei oska otsida ei ta ise ega tema lähedased.

Ehkki mitmes Eesti linnas on olemas valukabinetid, sageli nende olemasolust ei teata. Samas peaks igal inimesel olema õigus elada väärikalt. Eriti oluline on aidata kaugele arenenud vähiga haiget nii, et ta jõuaks võimalikult valutult oma elu lõpuni.

Raskem on korraldada valuravi siis, kui patsient ei ole enam võimeline ise perearstikeskusesse või valukabinetti tulema.

Näiteks ei ole kaugele arenenud vähiga haige valuravi meil alati piisavalt hästi organiseeritud ja kõigile kättesaadav, kuigi üks patsiendi põhiõigustest on mitte tunda valu. Leevendamata valu halvendab nii haige kui ka kogu tema perekonna elukvaliteeti.

Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 7000 uut vähijuhtu. Sageli elab vähihaige pärast diagnoosi saamist veel aastaid. Ligi pooltel haigetest on diagnoosi panemise hetkel valu, kaugele arenenud kasvajaga haigetest on valu aga juba 80–90 protsendil. Valu võib olla seotud kasvaja endaga (luumetastaasid, kasvajamassi surve närvile jm) või olla põhjustatud kasvajavastasest ravist (operatsiooni, keemia- või kiiritusravi järel).

Vähivalu käsitletakse kroonilisena. Sellise valu alguse aeg on ebamäärane, valu toob kaasa tüsistusi ning tegelema peab nii põhjuse kui ka tüsistuste raviga. Omaette teema on aga vähihaigetel üsna sageli muret tekitav läbimurde- ehk löökvalu, mis põhjustab hirmu ja paanikat. Tegemist on ägeda algusega, lühikese kestusega (30 minutit kuni mõni tund) ja erineva iseloomuga valuga.

Koduõe hooldatava haige keeruline olukord

Valu on meil sageli alaravitud. See võib olla tingitud patsiendist, kes ei tunnista valu, keeldub edasisest ravist, kardab kõrvaltoimeid ja sõltuvusse jäämist või arvab, et valu käibki raske haigusega kaasas. Kõik arstid ei teadvusta valu probleemina või ei ole neil piisavalt teadmisi valuravist.

Turundus- ja kommunikatsioonibüroo ISP Factum, turundus- ja uuringufirma At Front ja Norstati koostöös valminud uuring näitas, et kolmandik perearstidest ei ole rahul praeguse vähiravi süsteemiga. Vähihaige ravi liinil on palju vastuolulisi ning lahenduseta küsimusi, mida näitas 2012. aasta suvel tehtud küsitlus.

Küsitluse vastuseid analüüsides selgus, et vähiravi teema ja vähihaige olukord muutub eriti keeruliseks siis, kui haige jääb perearsti-koduõe hoole alla. Uuringu kokkuvõttest selgus, et praeguse vähihaigete patsientide ravi süsteemiga on rahul 64 ja rahulolematud 32 protsenti perearstidest.

Näiteks ei ole 52 protsendil perearstidest enda sõnutsi piisavalt andmeid selle kohta, millist ravi ambulatoorne vähihaige täpselt saab. Ligi kolmandik perearstidest leidis, et infovahetus spetsialistidega ei ole piisav ning et see pärsib nende võimalusi haigete eest piisaval määral hoolt kanda.

Küsimusele, mida saaks vähihaigete ravis paremaks teha, vastasid uuringus osalejad, et onkoloogid on väga hõivatud ning vaja oleks infotelefoni perearstide tarvis. «Et omavahelises suhtluses oleks aeg, kus ma tean, et ma ei sega oma kolleegi, sest ma ei taha talle keset vastuvõttu helistada. Et oleks üks number ja konkreetne aeg,» leidis üks vastaja.

«Me ei saa rääkida valuarstiabist kui süsteemist, kui igas haiglas on vaid üks valuarst. Üht arsti ei ole mõeldav kõikidel perearstidel kätte saada,» lisas teine.

Valu ei tohi keegi kannatada ega varjata

Eesti Valuseltsi president Boris Gabovitš rõhutab, et valu ei tohi ühelgi juhul kannatada ega seda lähedaste ja arsti eest varjata. See erialaselts koondab endas meditsiiniala spetsialiste – arste, õdesid ja psühholooge, kes tegelevad kõigi haigete kroonilise ja ägeda valu raviga.

1990. aastast tegutseval valuseltsil on ette näidata mõndagi.

Tänu ülikoolis jagatavatele teadmistele ja pidevale selgitustööle on arusaamad valust ja selle ravist viimastel aastatel tublisti paranenud. «Kõige levinum väärarusaam, mida oleme kummutada üritanud, on see, et valu on haiguse tunnus ja seda tuleb kannatada,» märgib Gabovitš.

Ta rõhutab, et kroonilist valu on muude haiguste all kannatajatel tegelikult tunduvalt rohkem kui vähihaigetel. Inimesed kannatavad selja-, pea- ja muudegi valude all. Valuseltsi aktiva poolele võib kanda ka mitu seadusemuudatust.

Näiteks on nüüd arstidel võimalik valuraviks palju lihtsamalt välja kirjutada narkootilisi aineid ja nende nimekiri täieneb vähehaaval. Teiseks saavad nüüd vähihaigete kõrval sajaprotsendilist soodustust teisedki raskesti haiged.

Kolmanda saavutusena on valukabinetid peale Tallinna, Tartu ja Pärnu avatud teisteski Eesti paikades. Näiteks tuli varem Narvast lähimasse valukabinetti sõita 200 km, mis on Eesti tingimustes liiga pikk maa.

Tänaseks on saavutatud viie aasta eest püstitatud eesmärk, et valukabinet ei jääks Eesti mandriosas inimesest kaugemale kui 100 kilomeetrit. Lisaks kroonilise valu kabinettidele töötavad mitmes haiglas veel ägeda valu meeskonnad.

Gabovitši sõnul tuleb arsti juurde pöörduda igasuguse valuga ja esimesena muidugi perearsti poole, kes vajadusel suunab inimese valuravikabinetti. Enamasti juhtub see siis, kui perearst on juba teinud kõik, mis tema võimuses, aga valu pole piisavalt leevenenud.

On olemas haigusi, mille valu täiesti ära võtta ei ole võimalik, aga ka siis saab seda leevendada näiteks 50 protsendi ulatuses. «Pole olemas ühtegi valuliiki, mida inimene peaks kannatama,» kinnitab valuraviseltsi juht.

Perekonna rolli kohta ütleb ta, et lähedased peaksid valu tundva pereliikme igal juhul arsti juurde suunama ja teda igati toetama. «Kui inimene ütleb, et tal valutab, siis see tähendab, et tal valutabki, selles pole mõtet kahelda. Kõige hullem, mis saab olla – kui lähedased ei usu ja ei tunnista teise valu. Sel juhul vaevused ­ainult suurenevad ja sellega koormatakse lõpuks üha enam ka sugulasi.»

Valukabinetis vesteldakse inimesega ja määratakse talle sobiv ravi. Lisaks on kasutusel mitmesugused protseduurid, taastusravi, vahel ka nõelravi. Gabovitši sõnul ei saa välistada isegi ebatraditsioonilisi ja alternatiivseid meetodeid. Alustada tuleb aga alati arstist, kes vajadusel võib siis haige koos analüüsivastustega näiteks manuaalterapeudi juurde suunata.

Eesti vanimasse, juba 14 aasta tegutsevasse Põhja-Eesti regionaalhaigla valukabinetti pääsevad vähihaiged ilma saatekirjata ja võimalikult ruttu. «Sest nende valud on enamasti väga tugevad ja nende kell tiksub teisiti,» kommenteerib kabineti arst Pille Sillaste. Teised, kellest suure osa moodustavad seljavaludes vaevlevad patsiendid, suunavad valuravi saama eriarstid.

Sillaste sõnul ei saa kogu valuravi siiski vaid neile kabinettidele üles ehitada. Uuringud on nimelt näidanud, et 80 protsenti valusid saab leevendada väga lihtsate ravimite või nende kombinatsioonidega ja seda saab teha perearst. Eks üks peamisi põhjusi, miks perearsti poole pöördutakse, olegi valu.

«Ega meiegi mingeid imesid tee, aga meil on rohkem kogemust valuga võitlemisel,» lausub Sillaste ja lisab, et sageli saab takistuseks hoopis inimese hirm. Valukabinetti tulijad on enamasti täiesti meeleheitel, nad ei näe väljapääsu.

Sillaste avaldab kahetsust, et abivajajad ei leia valukabinetti sageli üles või jõuavad sinna liiga hilja, ehkki sealsed töötajad ja haiglad on teinud kõik, et neid märgataks. Kui näiteks lülisambas on tõsised muutused, siis niisama need valud üle ei lähe. Paraku ei taha inimesed sageli leppida sellega, et ravivõimalused on piiratud ja päris korda oma tervist enam ei saa. Pideva enese eest hoolitsemise, aktiivse elustiili ja rohtude võtmisega saab ainult haiguse levikut pidurdada ja elukvaliteeti parandada.

Ei maksa karta, et valukabinetis inimene rohtusid täis topitakse. Alustatakse alati väikestest kogustest ja kogu aeg jälgitakse, kuidas ravimid mõjuvad. Vastavalt sellele siis kas suurendatakse või vähendatakse koguseid.

Kõige suuremates valudes on muidugi vähihaiged. Teatud juhtudel määratakse neile narkootilise toimega ravimeid. Siingi alustatakse väikestest doosidest ja astutakse sammhaaval edasi. Ravimid aitavad pea alati valu leevendada, kui neid võetakse korrapäraselt ja arsti nõuande järgi.

Sillaste sõnul pole vähivalu ravis sõltuvuse tekkimine üldse probleem. Esiteks ei määrata narkootilist valuvaigistit kunagi kergekäeliselt. Teiseks, kui valu on väga tugev, toimib ta vastumürgina, mis ei lase sõltuvusel tekkida.

Ravimisõltuvust on kaht liiki. Füüsiline sõltuvus tähendab, et keha kohaneb ümber vastavalt manustatud keemilisele ­ainele, ja selline sõltuvus tekib kõigi ravimitega, mida võetakse vähemalt kaks korda nädalas kindlates doosides kindlal kellaajal. Psüühiline sõltuvus on omaette neurobioloogiline haigus, millel on oma riskitegurid. Riskiteguriga haigetel püütakse vältida opioidide kasutamist.

Valukabineti arst näeb palju kannatust, aga ka rõõmu

Mis saab aga siis, kui inimene satub elu lõpul koos oma valudega hooldushaiglasse, kus kogu meditsiiniabi piirdub õendusega? Sillaste näeb siin väga suurt probleemi. Näiteks muutuvad vähihaige vaevused pidevalt ja tema ravi tuleks siis vastavalt muuta, mida aga õde ilma arstita teha ei saa.

Sillaste paneb imeks, et Eestis on viimastel aastatel vähenenud valuvaigistite kasutamine ja seda olukorras, kus vähihaigete hulk kasvab. «Meil on ravimid olemas ja haigekassa on neile suured soodustused kehtestanud, aga kasutamine väheneb. Huvitav, miks?» küsib ta. Üks põhjus võibki peituda hooldushaiglates, kuhu satuvad enamasti üksikuks jäänud rasked haiged.

Valuravikabineti arsti sõnul on hea, kui haige tuleb vastuvõtule koos mõne lähedase inimesega, sest kehva enesetunde tõttu ei pruugi ta ise kõike meelde jätta ja tähele panna. Pere toetus on sellises olukorras tema hinnangul väga oluline.

«Kui valu on kestnud väga kaua, võivad lähedased sellest väsida ja hakata arvama, et inimene hädaldab niisama. Sellises olukorras tuleks siiski inimest usaldada, toetada ja abistada, sest sellest sõltub tema paranemine ja lõpuks pereliikmete heaolu.»


Valukabinetid Eestis

•    Põhja-Eesti regionaalhaigla

    J. Sütiste tee 19, Tallinn

    Vastuvõtud: E, K, R kl 10–13; T, N kl 10–14; kabinet C1067

    Registreerimine telefonil 617 1049

•    Ida-Tallinna keskhaigla

valukabinet

    Ravi tn üksus

Ravi 18, Tallinn

    Registreerimine telefonil 1900

    Arstid: Boris Gabovitš,

Tiiu Appelberg, Enna Klett, Maiu Sepp

    Magdaleena üksus

Pärnu mnt 104, Tallinn

    Registreerimine telefonil 1900

•    Rakvere haigla

Rakvere haigla polikliinik,

Lõuna põik 1, Rakvere

    Arsti vastuvõtt: T kl 12–16

    Valuõe vastuvõtt: E kl 10–14

    Registreerimine telefonil 322 9780

    Konsultatsiooni telefon [phone]

•    SA Pärnu Haigla

    Ristiku 1, Pärnu

    Vastuvõtud toimuvad teisipäeviti

    Registreerimine telefonil 447 3300

•    Ida-Viru keskhaigla valuravikabinet

     Ravi 10, Kohtla-Järve

    Registratuuri telefon [phone]

    E-post: [e-mail]

•    Tartu Ülikooli kliinikum

    Puusepa 8, Tartu

    Registratuuri telefon [phone]