/nginx/o/2014/03/05/2874494t1hcdd5.jpg)
Eesti Maaülikooli ja Tervise Arengu Instituudi tehtud uuringust selgus, et Eestis uus zoonoos E-hepatiit on Eesti seafarmides laialt levinud ning viiruse antikehi avastati koguni ligi 62 protsenti proovidest.
Inimesele nakkav E-hepatiit on Eestis sigade seas laialt levinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edasiste uuringutega püüavad teadlased selgitada, milline on haiguse levik Eesti elanikkonna hulgas. «Inimese E-hepatiit esineb endeemiliselt kogu maailmas, eriti Aasias, kus viirus levib vee kaudu,» rääkis Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakonna dotsent Tiiu Saar.
Neis piirkondades esineb haigus peamiselt üksikjuhtumitena, kuid on esinenud ka epideemiaid.
E-hepatiidi viirusel on neli genotüüpi: 1. ja 2. genotüübi viirused nakatavad inimesi, 3. ja 4. genotüübi viirused esinevad sigadel. Ent need nakatavad ka inimesi, kusjuures 3. genotüübi viirused on ülemaailmse levikuga, 4. genotüübi viiruseid on diagnoositud valdavalt Aasia riikides. Üksikjuhtudena on neid esinenud ka mujal.
E-hepatiidi peiteaeg on dotsendi sõnul 15–60 päeva. Haiguse sümptomid on sarnased teiste ägeda hepatiidi vormidega - juhtivaks haigustunnuseks on naha ja limaskestade kollasus, millele võivad lisanduda halb enesetunne, isutus, iiveldus, oksendamine, palavik, kõhuvalu ja maksasuurenemine.
Harva võib olla kõhulahtisust, naha sügelust ja naha löövet. Haigusest paranetakse mõne nädala kuni paari kuu jooksul.
Saar selgitas, et Euroopas on inimeste haigestumist põhjustanud peamiselt 1. genotüübi viirus ning see on olnud seotud inimeste reisimisega viiruse levikupiirkondadesse.
2011. aastal aga diagnoositi Itaalias 4. genotüübi E-hepatiidi puhang inimestel. «Inimestel levib see endeemilisena Hiinas, Jaapanis, Indias ja Indoneesias.»
Saare kinnitusel võib uuringute põhjal väita, et inimeste haigestumine E-hepatiiti Euroopas ja ka mujal sagenenud. «Paljud uurimused on tõestanud, et zoonoos kandub kodu- ja metssigadelt inimesele vähekuumutatud maksa, maksavorsti ja liha süües.
Viirusega nakatumise risk on suurem ka farmitöötajate ja loomaarstide seas. Näitena tõi Saar USA, kus uuringutega on kindlaks tehtud, et ligi veerand loomaarstidest oli viirusega nakatunud.
Dotsent rääkis, et uuringud näitavad, et Euroopa kodusead on ulatuslikult nakatunud ja eritavad kolmanda genotüübi viirust – haigust on leitud tapasigade lihast ja maksast.
Vaatamata E-hepatiidi kolmanda genotüübi viiruse ulatuslikule esinemisele sigadel on seda võrreldes 1. genotüübi tüvedega inimestel suhteliselt harva diagnoositud. Põhjuseks võib olla see, et inimene ei ole selle tüve looduslik peremees.
Uurimus, mis puudutas viiruse levikut seakarjades, selgitas, et kõigis uurimise all olnud 14 farmis avastati sigadel E-hepatiidi viiruse antikehad (proovidest oli positiivseid pea 62 protsenti).
«Meie uuringu tulemused näitavad, et E-hepatiidi viirus on Eesti sigade hulgas laialt levinud,» kommenteeris Saar. «Seega eksisteerib potentsiaalne risk nakkuse ülekandumiseks sigadelt inimesele.»
Teadlase sõnul püütakse edasiste uuringutega selgitada, kas ja mil määral on see risk realiseerunud ning milline on viiruse levik Eesti elanikkonna hulgas.
Eestis vaid kaks juhtu
Terviseameti andmetel on Eestis registreeritud inimestel e-viirushepatiidi haigusjuhte vaid kahel korral. Neist üks haigusjuht registreeriti käesoleval aastal, nakatumine leidis aset Indias.
E-viirushepatiidi puhul on tegemist maksapõletikuga, mida saab kindlaks teha vaid laboratoorse diagnostika abil. 2011 aastal viis terviseamet koostöös Tervise Arengu Instituudiga läbi sihtuuringu, et teada saada e-hepatiidi levimust meie inimeste hulgas. Uuriti üle 1200 vereproovi ja neist vaid 3% olid e-viirushepatiidi suhtes positiivsed.