Mehe viljakuse määrab elustiil, mitte vanus

Meestearst Kristo Ausmees

FOTO: Sille Annuk

Meestearst Kristo Ausmees rõhutab, et kui pärilike haiguste vastu tihti ei saa, siis oma elustiili kujundamine on iga mehe enda teha. Tema Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst selgub, et just elustiil võib olla mõne keskealise mehe viljatuse või viljakusprobleemide taga. Näiteks võib nooruses läbipõetud suguhaigus või vähene kehaline aktiivsus kaasa tuua põletiku, mille tagajärjel on raske järglasi saada.

Samas kasvab sündivate laste vanemate keskmine vanus kogu maailmas, mille taga on näiteks soov teha karjääri ja saada isaks hilisemas vanuses või uue partneriga.

«Soovitada saab regulaarset ja monogaamset suguelu ning juhuvahekordades kaitsevahendi kasutamist. Riskid on väga suured ja nendega tuleb arvestada,» nentis Ausmees, kes võrdles oma väitekirjas tervete ja laste saamisega kimpus olevate keskealiste meeste seemnevedeliku kvaliteeti.

Kolme aasta jooksul läbi viidud uuringus osales üle 800 mehe, kellest enamik pöördus Tartu Ülikooli kliinikumi androloogiakeskusesse viljatus- või eesnäärmeprobleemidega. Pea kümme protsenti uuritavatest moodustas aga tervete meeste kontrollgrupp.

Viljatute paaride meeste ja tervete meeste seemnevedeliku kvaliteet erines märgatavalt. Tulemused erinesid nii munandimahus, seemnerakkude arvus ja kvaliteedis kui ka suguhormoonide tasemes.

«Kui viljakusnäitajad langevad, on organismis toimunud mingi muutus. Vanus ei ole selle otsene põhjus, vanus on vaid riskifaktor,» lükkas Ausmees ümber müüdi, et laste saamine muutub meestel keerulisemaks pelgalt vanuse tõustes.

Näiteks selgus uuringust, et probleemideta mehed on füüsiliselt aktiivsemad, seevastu järglaste saamisega vaeva nägevad mehed olid füüsiliselt vähem aktiivsed ning rohkem põdenud suguhaigusi.

Ausmees selgitas, et isegi näiliselt väljaravitud suguhaigusest võib tekkida põletik, mis hakkab organismis probleeme lumepallina kasvatama. «Näiteks 30-aastaselt põetud sugulisel teel levivad infektsioonid tekitavad põletikulisi muutusi, mis avalduvad hilisemas elus kliiniliste urineerimis-, seksuaal- või viljakusprobleemidena,» täpsustas meestearst.

Uuringuga leiti, et ka teised eesnäärmehaigused mõjutavad keskealiste meeste viljakust.

«Kolme peamise eesnäärmeprobleemi – urineerimishäired, põletikulised muutused ja kasvajad – ning viljakuse seost ei ole maailmas keskealistel meestel varem uuritud,» tõi Ausmees välja. Ta kinnitas, et nende kaebuste taga on just eesnäärme ja suguteede kahjustus nooremas eas ning sellest organismi jääva põletiku pikaajaline mõju.

Tema meelest võiksid mehed, kel noorena eesnäärmega probleeme ning viljakusnäitajad madalamad, hakata soovitatust varem ehk umbes 35-aastaselt jälgima PSA taset veres.

Prostata spetsiifiline antigeen (PSA) on seemnevedeliku valguline komponent, mida tervel mehel satub verre vähesel määral. Veres tõuseb PSA väärtus enamasti eesnäärmehaiguse ajal. Kõrgema PSAga tuleks pöörduda täiendavatele uuringutele.

Tänapäeval on umbes veerandil viljakas eas paaridel Ausmehe andmetel probleeme lapse saamisega. Kolmandikul juhtudest on põhjused üksnes mehes, kolmandikul üksnes naises. Ülejäänud juhtudel võib põhjus olla mõlemas või polegi põhjus lõpuni selge.

Ligi pooled 50-aastased mehed kaebavad näiteks urineerimisega seotud vaevusi.

«Eesti noorte meeste seemnevedeliku kvaliteet on võrreldes Põhjamaade ja teiste Baltikumi meeste omaga väga hea. Vanemate meeste seas võrdlevaid uuringuid tehtud pole, aga nende viljakusnäitajad on ka üldiselt head,» kinnitas Ausmees, et pole siiski põhjust meelt heita. «Füüsiline aktiivsus on seotud paremate viljakusnäitajatega. Kes on füüsiliselt aktiivsemad, nende kehakaal on normis ja nad on üldisemalt tervemad.»

Ta rõhutas siiski, et eesnäärmeprobleemide üleminemist ei tasu kodus oodata, vaid tuleb arstile pöörduda. Samuti ei tasu oodata arstile pöördumisega mitu aastat, kui last ei õnnestu saada.

Populaarne

Tagasi üles