/nginx/o/2014/04/09/2950266t1h8d40.jpg)
Kinesioteiping on viimastel aastatel Eesti tervishoiu- ja rehabilitatsioonispetsialistide hulgas aina populaarsemaks teraapiavormiks muutunud. Paljudel spordivõistlustel võime näha sportlasi kenad värvilised ribad kehale kinnitatud, oma sooritusi tegemas. Ka Eestis on seda meetodit kasutatud juba aastaid, kuid see eeldab korralikku väljaõpet ja eelnevaid meditsiinilisi teadmisi, kirjutavad terapeudid Hille Maas ja Pille-Riika Lepik.
Kahjuks on mingil moel Eestis valla päästetud kampaania «Kõik teipima!» ning leidub mitmeid spetsialiste, kes ebaprofessionaalselt kutsuvad üles tavainimesi ostma apteekidest/ spordipoodidest kinesioteibi tooteid ja ise neid paigaldama karbis sisalduvate jooniste järgi. Iga inimese tervis on tema oma kätes ja kedagi ei saa keelata oma tervisega katsetusi tegemast.
Professionaalsete füsioterapeutidena oleme kahjuks iga päev sunnitud silmitsi seisma tõsiasjaga, et omale ise teibi paigaldanud inimesed on kaotanud usu sellesse metoodikasse, kuna «see ei toimi minu peal». Küsimus ei ole aga selles, et kinesioteip ei suudaks inimese lihasvaevusi parandada, vaid asjaolus, et omale ise teibi paigaldanud inimesel puuduvad oskused liikumisfunktsioonide ja haigusseisundite hindamiseks ning seega on vähetõenäoline, et saavutatakse soovitud tulemus (valu vähenemine, liigutusulatuse paranemine). Vastupidi, ilma kliiniliste teadmisteta paigaldatud teip võib suurendada valuaistingut või laiendada turset/ verevalumit, rääkimata sünnimärkide vohamisele stimuleerimisest või kasvajaliste seisundite aktiveerimisest.
Kindlasti on ka teemaks odavad idapoolsetest maadest meile massiviirusena levivad odavad teibid, mille venivusaste, teibi all kasutatav liim ja muud parameetrid ei sarnane absoluutselt kvaliteetsete tootjate teipidega. Tavaliselt lõhnab odavate teipide alla asetatud liim ebameeldivalt kemikaali järele, kleepub nii tugevasti, et seda ära võttes tekivad piirkonda punetus ja nahapinna kahjustus, kuna teibi eemaldamisel on inimene oma pealmised nahakihid katki kiskunud. Reeglina ei ole sertifitseerimata tootjatel teibi aluspaberil kirja ega nimetust, millise tootjaga on tegemist. Seejärel teeb inimene järelduse, et k-teibi suhtes on tal allergia ning kaotab usu vastava metoodika võimalustesse. Meetod tervikuna devalveerub kasutaja silmis ning professionaalsete spetsialistide oskused-teadmised on kasutaja poolt kõrvale lükatud.
Kuna reeglina terve mõistusega inimene omal kodus hambaid ei paranda, ammugi ei soeta ta omale kodust hambaparandamise komplekti, panevad spetsialistid kõikidele inimestele südamele, et enne kui asute ise ennast jooniste või videote alusel tundmatute teipidega «tervendama», palun mõelge eeltoodud näite absurdsusele. Professionaalsed füsioterapeudid Eestis ja mujal Euroopas teevad kõik endast oleneva, et selgitada meetodi staatust professionaali töövahendina ning selle kasutamisel kliinilise tausta olemasolu vajalikkust. Iga inimese tervis on loomulikult tema enda kätes, kuid kas oma tervisega mängimine on ikka hea mõte?