Arst võib lapse ravil vanema luba eirata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui laps vajab ellujäämiseks vereülekannet, kuid vanemate usk seda ei luba, on arstidel õigus luba eirata.

FOTO: Toomas Huik

Kui haigele lapsele on vaja teha vereülekanne, kuid lapsevanem seda mingil põhjusel ei luba, on võimalik vanematelt ajutiselt vanemlikud õigused ära võtta.


Sellisel põhjusel aga Eestis teadaolevalt praegu üheltki vanemalt õigusi ära võetud ei ole.

Kui praegu on võimalus lihtsalt vanemlikud õigused ära võtta, siis 1. juulist, kui jõustub uus perekonnaseadus, kus lapsele on võimalik määrata erieestkostja. See tähendab, et erieestkostja määratakse lapsele üheks konkreetseks tegevuseks ning ta käitub lapse huvides. Sealjuures jäävad lapsevanemale tema vanemlikud õigused alles, kuid tema sooviga ei pea arvestama.

Olukord aga muutub Harju maakohtu esimees Helve Särgava sõnul siis keeruliseks, kui omavalitsus ei tea või ei suuda nii kiirelt otsustada, keda lapsele erieestkostjaks määrata. «Nii kiiresti ja momentaanseks otsustamiseks on see ehk liiga suur otsus,» tõdes kohtunik.

Nõuab kiiret otsust

Tallinna lastehaigla endokrinoloogiateenistuse juhataja ja haigla eetikakomitee esimehe Ülle Einbergi sõnul on iseenesest positiivne, et haiglas on siiani suudetud säärased olukorrad lahendada rahumeelselt ning eetikakomiteesse juhtumeid viimaste aastate jooksul jõudnud pole.

«Ma tegelikult isegi imestan, et ei ole meil olnud selliseid juhtumeid,» sõnas ta.

Särgava meenutas vaid üht, 1997. aasta juhtumit, kus Jehoova tunnistajast ema Viktoria Melnitšenko keelas oma reesuskonfliktiga sündinud lapsele teha vereülekannet ning kolme päeva pärast vastsündinu suri. Kohus aga arste ega pisitütre vanemaid süüdi ei mõistnud.

Jehoova tunnistajad on vereülekannete vastu usulistel kaalutlustel. Nad kinnitavad, et on sügavalt religioossed inimesed, kes usuvad, et vereülekannet keelavad piiblitekstid.

Tol ajal ei olnud arstid kindlad, kuidas ja kui palju nad võivad vanemate tahtele sellistes olukordades vastu hakata.

Lastehaigla eetikakomitee esimehe Einbergi sõnul on aga arstide seisukoht pärast 13 aasta tagust juhtumit selline, et arstid tegutsevad eelkõige lapse huvides.

«Kui vereülekanne on lapsele elupäästev protseduur, oleme meie kui tervishoiuteenuse osutajad kohustatud seda tegema,» selgitas ta ning lisas, et seda tehakse sõltumata lapsevanema vastuseisust.

See võib aga kaasa tuua pingelise olukorra ning endokrinoloog Einbergi sõnul võib minna isegi kakluseks – vanemad seisavad piltlikult öeldes lihtsalt lapsel ees ega lase teha ei vereülekannet või ka näiteks siirdamist.

Lastearst ei poolda sellist lähenemist, vaid proovivad kõigepealt lapsevanematega siiski kokkuleppele jõuda. «Kui keeldumine puudutab usku, siis on asi selles, et vanemad tunnevad ennast oma jumala ees süüdi, et teevad midagi väga halvasti,» rääkis Einberg.

Püüd kokkuleppele

Lapsevanemaid on aga võimalik mõjutada ja rääkida, et nad ei ole süüdi. «Asja võib selgitada nii, et kogu n-ö süü võtab enda peale siis tervishoiuteenuse osutaja,» ütles Einberg.

Kui vanematega ei ole võimalik läbi rääkida, on Särgava sõnul järgnev protseduur selline, et arst peab vanemlike õiguste äravõtmise palvega pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, kus siis lastekaitseinspektor, sotsiaal- või lastekaitsetöötaja esitab vajaliku taotluse kohtule. Viimases on tööl n-ö valvekohtunikud, kes teevad Harju maakohtu esimehe sõnul väga kiireid otsuseid.

Aga kuna vahepealne asjaajamine võib võtta liiga kaua aega, võib meditsiini seisukohast see jääda ikkagi liiga hiljaks.

Laps suri emalt ja isalt tulnud keelu tõttu

13 aastat tagasi, 1997. aastal 4. juulil sündis Jehoova tunnistajast emale Viktoria Melnitšenkole üliraske reesuskonfliktiga tütar.

Imik suri kolm päeva hiljem, sest vajas vereülekannet, mida vanemad aga keelasid pisitütrele teha. Nad sõdisid vereülekande vastu usulistel põhjustel. Isa kartis tol hetkel, et tema lapsele võidakse üle kanda haige või joodiku verd.

Kui alguses süüdistati juhtunus ka kaheksat Tallinna Pelgulinna sünnitushaigla arsti, siis neil süüd ei leitud. 2000. aastal süüdistati Melnitšenkosid lapse surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu.

Trumbiks vanemate vastu oli siis Viktoria Melnitšenko kiri arstidele, kus seisis: «Ma keeldun vere ja vereasendajate ülekannetest minu lapsele. Isegi lapse surma korral võtan ma kogu vastutuse endale.» Kohus aga vanematel süüd ei leidnud ja nad mõisteti õigeks.

Järgmise tütre sünnitas Melnitšenko 2000. aasta detsembris Rootsis ning ka see pisitütar sündis reesuskonfliktiga. Tema aga ellujäämiseks võõrast verd ei vajanud. (PM)

Populaarne

Tagasi üles