Verekeskus taunib tuntud blogija vastutustundetut käitumist

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on rohkem korduvdoonoreid.
Eestis on rohkem korduvdoonoreid. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Hiljuti endale tätoveeringu teinud ja seejärel verd loovutanud blogija käitumine tekitas imestust  tema lugejates, aga ka pahandas verekeskust.

25. aprillil oma vereloovutusest pajatanud blogija Malluka käik tekitas üksjagu küsimusi nii sotsiaalmeedias, aga ka ärgitas Tarbija24 lugejaid uurima, kas tõesti doonorite tausta enam ei kontrollita.

«Olen ise olnud aastaid doonor ja minu teada kehtivad vereloovutamisel kõvad nõudmised ikka ja kontrollitakse hoolega,» kirjutas üks Tarbija24ga ühendust võtnud lugeja. Kuna verd andmas käinud naine põhjendas oma lugejatele, et mõnikord tehakse doonoritele mööndusi, siis tekkis lugejal küsimus, kas tõesti on doonorite kontrollimisest loobutud. «Ausalt öeldes praegu jääb küll tunne, et ka aidsihaige võib verd anda, mis seal ikka, teeme möönduse,» kurjustas ta.

«Selline avaldus on väga kahetsusväärne,» sõnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Riin Kullaste. Ta rõhutas, et üks olulisemaid nõudeid doonorile on olla enne vereloovutamist aus nii ankeeti täites kui ka arsti või õega vesteldes ja mitte varjata midagi enda tervise kohta. «Kuna nakkuse varases perioodis ei ole see veel testidega avastatav, on ka doonoritel endal vastutus mitte seada ohtu nii enda kui ka võimaliku patsiendi tervist,» lisas ta.

Kullaste sõnul peab nii tätoveeringu teinud isik kui tema partner vereloovutusega ootama neli kuud. «See piirang on mõnes mõttes võimendatud, kuid põhjus seisneb selles, et me ei saa kunagi sajaprotsendiliselt kindlad olla, millistes tingimustes tätoveering on tehtud,» selgitas ta. Ebahügieenilistes tingimustes on võimalik naha vigastamisel saada haigustekitajad, mis põhjustavad inimesele viirushaiguse. See võib omakorda kanduda vereülekannet saanud patsiendile. «Neli kuud, mille jooksul me peale tätoveerimist vereloovutamist ei luba, katab enamiku verega edasi kanduvate nakkuste peiteperioodi,» rääkis verekeskuse juht.

Ta lisas, et neljakuuline vereloovutuspiirang kehtib ka pärast paljusid operatsioone. Pikemaid pause tuleb teha teatud haiguste puhul (näiteks pärast kopsupõletikku kuus kuud), samuti pärast reisimist malaarialeviku piirkonda (12 kuud).
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles