Teraapiakoer leevendab haigete pingeid

Ainuüksi koera kohalolekust on haigetele kasu. Foto: SCANPIX

Entusiastid tahavad mujal maailmas levinud kanisteraapiat ka Eestis juurutada. Labradori retriiveri kutsikas Tutty ehk täisnimega Lachty Coast Abigail for Reval Dream pürib oma perenaise soovil ametlikult atesteeritud teraapiakoeraks.

Harjumaal Raasikul elav Natalja Stankevitš-Melnikova peatab auto Tallinnas Käo päevakeskuse Pae keskuse ees, kirjutab Anu Bollverk väljaandes Aja Leht. Ta laseb tagauksest välja rõõmsalt saba liputava seitsmekuuse labradori retriiveri kutsika Lachty Coast Abigaili ehk lihtsalt Tutty.

Tutty saab kaela spetsiaalse punase kaelarihma. «Siis ta teab, et läheme tööle,» selgitab Natalja. Tutty «töötab» Käo päevakeskuse täiskasvanute keskuses.

Kõige raskema puudega inimeste juures pole Tuttyl vaja eriti muud tehagi kui olla tema ise – elurõõmus ja sõbralik kutsikas. 27-aastane Ats põeb tserebraalparalüüsi (kesknärvisüsteemi halvatus – toim) ega saa iseseisvalt liikuda. «Kui koer on tema juures, saab Ats päeva jooksul häid emotsioone ja on õhtul kodus ka rõõmsam, nii on vanematel kergem,» räägib Natalja. «Atsile meeldib väga meloodiline muusika, see aitab tal lõdvestuda. Sama efekt tekib siis, kui ta näeb koera. Kui Tutty ronib käppadega sülle ja võtab jalgadelt palli, siis Ats naeratab. Esimene kord pai tehes olid tal sõrmed veel täiesti krampis, aga juba kolme korra järel läksid käed lahtisemaks, sõrmed sirgemaks.»
Pai on Tuttyle töötasu eest, perenaiselt saab ta lisaks maiust ja kiidusõnu.

Kutsikas laseb kannatlikult end riietada

Vahel, kui Ats ratastoolis istumisest väsib, pannakse ta põrandale võimlemismatile puhkama. Siis heidab Tutty sõbra kõrvale maha, seljad vastamisi. Koerast õhkuv soojus aitab lõdvestada kõiki lihaseid, mitte ainult selja omi.
Neil täiskasvanute keskuse klientidel, kes küll kõnnivad ja räägivad, aga kelle käed ei taha peenemate töödega hakkama saada, aitab Tutty käte osavust harjutada. «Näiteks kui klient ei oska ennast hästi riidesse panna, ei saa nööpe või lukku kinni, siis saab neid liigutusi harjutada koeraga – paneme Tuttyle nööpide ja lukuga vesti selga. Labradori on väga kerge õpetada, temaga saab kõike teha,» jutustab Natalja.

Päris esimese Eestis kasvatatud ja Soomes atesteeritud teraapiakoera Reval Dream Ecstatic Moodi kinkis kasvanduse Reval Dream omanik Natalja kümme aastat tagasi perele, kus kasvas autistlik poiss. Oma teise teraapiakoera, Reval Dream Honeybee andis ta seitse aastat tagasi peresse, kel Downi sündroomiga laps. Nüüd õpetab Natalja Tuttyle ametit, teraapiakoeraks on ta välja koolitanud ka oma teise labradori retriiveri, seitsmeaastase Reval Dream Soul of Kindnessi, hüüdnimega Varja.

Natalja teab, et teraapiakoeri karmide nõuetega treenida ei saa. «Ranged reeglid neile ei sobi: muidu peavad sportlikud koerad käsklusi täitma väga kiiresti ja aktiivselt, aga puudega inimeste juures on aktiivsed koerad välistatud. Teraapiakoer peab olema küll väga kuulekas, aga teda treenitakse teisiti,» räägib ta.

Natalja on üle 14 aasta tegelenud labradori retriiverite, kääbusšnautserite ning West Highlandi terjerite aretusega, 12 aastat töötas ta tollis narkokoertega «Olen aretuseks valinud just sellised liinid, kust sünnivad väga aktiivsed koerad, keda saaks kasutada tollis, politseis, jahil või spordialadel. Varja oli aga erand: väga leebe, õrn, rahulik, kannatlik. Kui hakkasin 3-4 aastat tagasi välja õpetama pimedate juhtkoeri, võtsin Varja tihti endaga pimedate juurde kaasa ja ta harjus selliste inimestega,» sõnab Natalja.

Nüüd on Varja tuttav juba ka mitme tserebraalparalüüsi põdeva või autistist lapsega. Esimest korda proovis ta teraapiakoera tööd aasta tagasi Viimsi invaühingu korraldatud puuetega laste laagris. «Öeldi, et saalis on 10–12 last ja üks autistist poiss kardab väga koeri. Istusime Varjaga vaikselt ühes nurgas. Peaaegu kõik lapsed tulid ise uurima ja koera kohta küsima, ainult kartlik Hendrik hoidis eemale. Kui hakkasime jalutama ja lubasin lastel rihmast hoida, kõndis Hendrik meil järel, lõpuks sirutas käe välja ja puutus Varjat sõrmeotstega,» meenutab Natalja. Teisel päeval tahtis Hendrik juba koeraga sõbrustada.

Sellest kasvas välja pikem koostöö: Varja hakkas korra või paar nädalas Hendriku kodus poisiga mängimas käima. «Hendrik andis Varjale oma mänguasju, kuigi tavaliselt autistid ei jaga oma asju. Ta ei kartnud enam koera, ta hakkas ka inimestega kergemini suhtlema, oli rahulikum,» räägib Natalja tulemustest. «Nüüd leppisime Hendriku emaga kokku,et läheme eripedagoogi juurde ja koostame koos poisile teraapiaprogrammi.»

Kanisteraapia ehk teraapia koertega on Eestis alles lapsekingades, tänu katseprojektile sai Natalja tutvuda selle valdkonnaga Venemaal ja Poolas, tulevikus tahaks ta Peterburis Pavlovi nimelises meditsiiniinstituudis ala põhjalikumalt õppida. Sel aastal plaanib õpetajaharidusega Natalja omandama hakata eripedagoogi või sotsiaalpedagoogi haridust. «Kindlasti peab kanisterapeut olema õppinud künoloogiat (koerateadus – toim), samuti
psühholoogiat või eripedagoogikat. Kui koeraomanik läheb lihtsalt lasteaeda ja näitab koera, siis see pole kanisteraapia! Näiteks autistlik laps võib koera nägemisest niimoodi ehmatada, et hüppab aknast välja. Ja kui see koer peaks veel haukuma?» arutleb Natalja.

Füsioteraapiasse koos koeraga

Teiste riikide kogemus näitab, et teraapiakoerad aitavad insuldi läbi elanutel edukalt taastuda. «Pärast insulti liigub inimene vähe, aga nii saavad ka siseorganid vähem hapnikku ja kogu organismis tekib taandareng. Koer innustab aga inimest liikuma. Või näiteks füsioteraapias: no kui kaua sa jaksad palli lihtsalt vastu seina visata? Aga kui viskad koerale, siis tema toob palli rõõmsalt tagasi ja lükkab veel ninaga ka, et viska veel!» selgitab Natalja. Kanisteraapia aitab arendada ka suhtlemist ja peenmotoorikat, näiteks toob koer pusletüki, laps peab selle paika panema, enne koer järgmist ei too.

Natalja käib Varja ja Tuttyga ka Tallinna puuetega inimeste kojas, kus koerad innustavad lapsi end liigutama. Üks tserebraalparalüüsi põdev poiss ei taha muidu kõndida, aga ta hoiab meelsasti Varja rihmast kinni ja jalutab koos temaga. Motivatsiooniks on seegi, et saab pärast kutsule pai teha ja talle palli vista.

Natalja ja tema koerte külastusi ootab alati suure rõõmuga ka üks Downi sündroomiga tüdruk – miski ei paku talle rohkem rõõmu kui Tuttyle käsklusi jagada ja temaga palli mängida. Kuigi on kindlaks tehtud, et näiteks koerale pai tehes langeb vererõhk ja et koeraomanikud elavad kauem, sest nad liiguvad rohkem ja närvitsevad vähem, ei poolda Natalja mõtet puudega lapsele päris oma koer võtta. «Erilise lapsega on palju tegemist, aga koeraga pole sugugi
vähem. Ja kui ema tegeleb lapsega, kodutöödega, kogu aeg on kiire, ta on närviline, siis kandub halb energia loomale üle ja ka tema muutub närviliseks,» põhjendab ta.

Varja ja Tutty on oma sõprade juurde tulles aga alati puhanud ja rõõmsad, valmis mängima ja kui vaja, siis ka sabast ja kõrvadest sikutada laskma. Aprilli lõpus sõidavad Natalja ja Tutty kutsika sünnilinna Sankt Peterburi atesteerimisele. Kui kõik hästi läheb, saab Tuttyst ametlik teraapiakoer ja Nataljast tunnustatud kanisterapeut.