Kui ohtlik on pesuvahendites sisalduv triklosaan?

Hambapasta. Foto: Peeter Langovits

Triklosaan on ühend, mille kohta jagatakse väga vastandlikku infot – kui hambaarstid kiidavad seda halba hingeõhku parandavate omaduste poolest, siis keskkonnakaitsjad näevad triklosaanis suurt ohtu inimeste tervisele.

Mida kujutab endast kiidetud ja laidetud triklosaan, kirjutab portaal Bioneer.

Triklosaan on väga tõhus antibakteriaalne ja -mikroobne ühend. Ühendi toimespekter hõlmab nii gram-positiivseid kui gram-negatiivseid mikroorganisme. Eelpool nimetatud omadustes peituvad ka põhjused, miks ühendit kasutatakse sedavõrd laialdaselt.

Hirm silmaga nähtamatute bakterite ja viiruste ees on inimestesse sisse kodeeritud. Ka suurfirmade tootearendajad teavad seda. Seepärast mikroorganisme hävitavatel toodetel nii lai turg ongi.

Kui varem tarvitati taolisi ühendeid ainult haiglates, et sealse nakkusega võidelda, siis nüüd jõuavad mikroorganisme tapvad ühendid eesotsas triklosaaniga meieni ka antibakteriaalse seebi, vedelseebi, nõudepesuvahendi, hambapasta, näovee, pesupulbri ning deodorandi sees. Seda lisatakse ka tekstiilidele ja mänguasjadele. Triklosaani kasutus on suurenenud koguni 30-35 protsendi võrra võrreldes 30 aasta taguse ajaga.

Milles siis probleem? Vähem baktereid ja parem hingeõhk on ju hea tulemus. Kahjuks on igal mündil ka teine pool ja triklosaani varjatud külg hõlmab endas rohkeid ajapikku tekkivaid kõrvalmõjusid.

Kergemad kõrvalmõjud väljenduvad allergia ja nahaärrituse kujul.  Viimastest hoopis rohkem tuleb aga karta triklosaani hormoonsüsteemi kahjustavaid omadusi ja tema võimet ajapikku kuhjuda organismidesse. Nimetatud ühendit on leitud nii inimeste rinnapiimast kui ka verest.

Rinnapiimaleiud tõestavad, et ühendil on ligipääs ka vastsündinute organismidele. On tõendeid, mis näitavad, et triklosaan võib organismi sattudes segada kilpnäärme funktsiooni ning seega mõjutada ka aju ja närvisüsteemi arengut eriti imikutel ja lastel.

Lisaks eelpool nimetatule soodustab triklosaani kasutamine nn superbakterite teket. Seda seetõttu, et bakterid kohanduvad tasapisi ja muutuvad tundetuks sama ainet sisaldavate vahendite suhtes. Me aitame superbakterite tekkele kaasa ka liigsagedase antibiootikumide tarbimisega.

Liigne hügieen ehk pisikute vähesus võib endaga kaasa tuua allergiliste haiguste sagenemise. Astma, mida peeti haruldaseks veel kolmkümmend aastat tagasi, vaevab nüüd 20-30 protsenti Suurbritannia ning Austraalia elanikkonnast. Arenenud maades on sagenenud heinapalavik, ekseemid, insuliinsõltuv diabeet ning reumatoidartriit. Seda hoolimata aina steriilsemast elustiilist. Põhjus on lihtne – kui ümbritsev keskkond on ülipuhas ja toit bakterivaba, asub inimese organism võitlema teiste teguritega, mis põhjustabki allergiate teket.

Teadlaste muret liigse hügieeni pärast võib lugeda õigustatuks. Seebid, mis naha bakteritevabaks teha lubavad, tapavad ära ka naha loomuliku mikrofloora bakterid, kes meid tavaolukorras tervena hoiavad. Ilma supertõhusate seepidetagi on inimese nahal endal tugev bakteritsiidne toime – juhuslikud väliskeskkonnast nahale sattunud pisikud surevad 20-30 minuti jooksul. Antibakteriaalseid seepe kasutades loob inimene ise soodsa pinnase patogeensetele mikroobidele.

Kui triklosaani sisaldav pesuvesi satub loodusesse, siis ladestub nimetatud aine ka teistesse elusorganismidesse ja see ei ole mitte väike probleem. USA Geoloogiainspektsioon leidis, et kilpnäärmehormooni sarnast triklosaani leidub USA uuritud veekogudest 60 protsendis. Kuigi tuvastatud kogused on väga väikesed, suudab ühend siiski häirida näiteks kilpnäärme talitlust konnadel.

 Tasub teada:

• Toote pakenditel on triklosaan märgitud enamasti kas keemilise nimetuse 5-chloro-2- (2,4-dichlorophenoxy)-phenol abil või sõnaga triclosan.
• Kosmeetikatoodete puhul võiks eelistada triklosaanivabasid tooteid.
• Loodusliku bakteritevastase vahendina võib kasutada näiteks teepuuõli, mis ohtlikke kõrvalmõjusid ei oma.