Terve Eesti Sihtasutuse tegevjuht Hannes Lents (32) tunnistas, et kui ta kolm aastat tagasi otsustas joomise täiesti maha jätta, oli sõprade üllatus suur.
Noor mees kasvas alkoholist sõltumatuks
14. mai 2014, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olin suur tarbija, noore inimesena ma ei kujutanud väga ühtegi pidu, olemist, lõõgastumist ette ilma alkoholita. Ja siis, kui sõpradega võtsime, siis me ikka võtsime ennast purju. See point oligi, et oled purjus ja teed kõike ja siis on lõbu laialt,» meenutas ta.
Joomine oli Lentsi sõnul gümnaasiumist saati üldine norm – mitte just tema sõpruskonnas, vaid ühiskonnas tervikuna. «Pigem oli suur erand see, kui keegi väga ei võtnud, ja need olidki väga teistsugused inimesed.»
Juba 20ndate eluaastate alguses oli Lents enda sõnul muretsema hakanud, et võib olla alkoholist sõltuvuses.
«Kuigi ma ei teadnud, mis see sõltuvus on, aga minu jaoks piisas sellest, et kas ma suudan mõne peo või mõne lõõgastushetke ilma alkoholita mööda saata. Vastus oli, et ei suuda,» rääkis ta.
Samas tunnistas Lents, et ehkki sellised mõtted võivad peas keerelda, läheb elu ikka oma rada. Seda isegi siis, kui tervis kannatab.
«Mul olid hullud pohmakad, hullemad kui teistel. Kuid ma püüdsin oma pohmakatega toime tulla niimoodi, et ei joonud enam kanget alkoholi, aga sedavõrd rohkem jõin õlut. Purjutamine jätkus,» meenutas ta.
Lõpuks sai määravaks siiski kehv tervis – näiteks juba väikesest alkoholikogusest tekivad tal migreenid – ja pere loomine koos sellega kaasneva vastutusega.
«Otsustasin täiesti loobuda. Ma ei olnud veel kindel, kas saan hakkama, pigem otsus oli kindel. Ja vahepeal pärast seda otsust mul oli mitu korda see tunne, et ma ei saa hakkama,» rääkis Lents.
Suhted sõpradega kannatasid. Alguses ei osanud mees vastata küsimusele, miks ta ei joo. «Ma lihtsalt ei taha» ei olnud piisavalt hea vastus. Miks sa ei taha? Seltskond ei sobi? Või naine ei luba?
«Mul ei olnud mingit kindlat argumenti, et ma ise ka alles õppisin ju seda. Alles arendasin iseendas seda mõtet ja jäin vastustega hätta. Ja mida rohkem sa vastustega hätta jääd, seda rohkem sõbrad aasivad. Nende jaoks on ikkagi põhjus oluline, sest sa käitud risti vastupidi sellele, kuidas nemad käituvad, ja see on nende jaoks uus olukord,» selgitas ta.
Nüüdseks on sõbrad Lentsi sõnul olukorraga leppinud, kuid teatud olukordades tuleb probleem ikkagi esile.
«Kuid minu jaoks ei ole selles teemat – minu jaoks on nüüd teised asjad tähtsad. Lähen sõpradega kokku saama selleks, et nendega koos olla ja olla adekvaatne, rääkida juttu. Aga kui on jooming, siis see vajub mingi hetk ära. Siis ma lihtsalt võtan jalad selga ja lähen minema, aga mitte selle pärast, et ma neid hukka mõistaks.»
Enda korraldatud koosviibimistel ei paku mees enam alkoholi. «Kes tahab, see võib ju kaasa võtta ja juua, aga kui on selline pidu, kus on lapsed juures, siis ma hoian selle alkoholivaba,» rääkis Lents.
«Ma võin praegu oma sõpruskonnas või üldse ühiskonnas imelik tunduda, aga ma arvan, et üsna varsti on see uus normaalsus,» avaldas ta lootust.