Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

BPA-vaba ei pruugi tähendada ohutut

FOTO: SCANPIX

Sellest ajast peale, kui BPA ehk bisfenool A kuulutati tervisele ohtlikuks, võib poodidest leida palju BPA-vaba märkega plastpudeleid ja muid tooteid, kuid kahjuliku aine asemel kasutatav alternatiiv ei pruugi olla samuti ohutu.

Ajakiri Nature kirjutab, et esiteks sisaldavad endiselt väga paljud pakendid BPAd - näiteks metallpurgid, mis on seestpoolt kaetud spetsiaalse kihiga, mis ei lase ubadel ja tomatitel rikneda ega metalliga reageerides viimast roostetamise eest kaitsta.

Teiseks kasutavad paljud tootjad, kes on kuulutanud oma toodangu BPA-vabaks, selle asemel bisfenool S’i ehk BPSi, mille ohutus ei ole veel tõestatud.

BPA kasutamine beebipudelites keelati Euroopa Liidus 2011. aastal, USA järgnes aasta hiljem. Paljudes riikides kasutatakase seda kemikaali aga endiselt purkides ja ka näiteks veetorudes. Sest alternatiivi leidmine pole kahtlemata lihtne.

1999. aastal hakkas näiteks Michigani ettevõte Eden Organic katma oapurkide sisepinda taimsete õlivaikudega. Kuid selline muudatus tähendas purkide maksumuse tõusu enam kui 20 protsendi ehk viiendiku võrra. Samuti võib õlivaik mõjutada toidu maitset ning on üsna tundlik kõrge happesusega toiduainete, nagu näiteks tomatite suhtes.

Mõned Jaapani tootjad kasutavad vähendatud BPA sisaldusega purgikatet, teised variandid sisaldavad akrüül-, vinüül- ja fenoolplasti, mis pole samuti sugugi kahjutud.

Nüüd on hakanud tekkima ka uued variandid. Eastman Chemical toodab näiteks BPA-vaba polümeeri, mida kasutatakse juba beebipudelites, ning sama molekuli põhjal loodetakse välja töötada ka ohutum metallpurkide kate.

Paljudes pudelites kasutatakse aga BPA asemel BPSi, mis on BPAga üsna sarnane. Seni on aga BPSi mõju inimesele väga vähe uuritud, sest see ühend võeti tarbekaupades kasutusele vähem kui kümmekond aastat tagasi.

Kuid BPSi keemilise koostise sarnasus BPAga on piisav põhjus, et kahtlustada ka seda kemikaali võimalikus östrogeenide ehk naissuguhormoonide toime matkimises (mis on BPA puhul juba kinnitust leidnud), ütleb Texase ülikooli biokeemik Cheryl Watson. Teatud määral on see ka BPSi puhul juba tõestatud. Näiteks Susanne Bremer ja tema kolleegid Itaalias asuvas Tervise ja Tarbijakaitse Instituudist leidsid, et nii BPA kui BPS käituvad nagu östrogeenid, olles seejuures küll 100 000 korda vähem aktiivsed kui östradiool (tugevaima bioloogilise aktiivsusega östrogeen, mida toodetakse munasarjades).

Seouli ülikooli keskkonnatoksikoloog Kyungho Choi ja tema kolleegid aga leidsid, et sebrakaladel, kes olid kokku puutunud 0,5 mikrogrammi BPSiga liitri vee kohta – mis on umbes kuuendik maksimaalsest keskkonnast leitud kontsentratsioonist – oli vähem kalamarja, rohkem kahjustatud järeltulijaid ja kõrgem östrogeeni osakaal kui BPSist puutumata kaladel.

Seni pole teada, kui suur kontsentratsioon oleks võrreldav sellega, millega inimesed BPSi sisaldavate toodete kaudu kokku puutuvad. Küll on aga katsete käigus tõestatud, et BPS on näiteks kuumuse suhtes üsna vastupidav ja seetõttu ei pruugi seda ainet näiteks veepudelist joodava vee sisse tuvastatavates kogustes eraldudagi. Osalt satub kemikaal meie organismi ka naha kaudu, kuid ka sellest ei pruugi tõenäoliselt kahjuliku toime jaoks piisata. Kuid teadlased on selles osas veel eri meelt – näiteks Watson ütleb, et ka väga väike kogus östrogeene matkivat kemikaali on suur probleem.

Mõned tootjad on bisfenoolide pere täielikult hüljanud. 2007. aastal tuli Eastman Chemical välja uue kuumakindla läbipaistva plastiga nimega Tritan, mida hakati kasutama beebipudelites. Ettevõtte väitel on nende testid kinnitanud, et Tritani monomeerid ei seo östrogeeni- ega androgeeniretseptoreid ehk siis ei matki suguhormoonide toimet.

2011. aastal tõestas Texase ülikooli neurobioloog ja CertiChemi tegevjuht George Bittner sellest hoolimata aga oma katsega, et 92 protsenti 102st laialdaselt kasutatavast plastist lekitab östrogeenaktiivseid kemikaale. Nende seas olid ka BPA-vabadeks kuulutatud plastid ning Bittneri selgitusel on põhjuseks tõik, et ka teised lisandid, mida plastis kasutatakse, nagu stabilisaatorid ja lubrikandid, võivad siduda östrogeeniretseptoreid. Kuid samuti teevad seda tema sõnul uued monomeerid, kaasa arvatud Tritan.

Eastman Chemical kaebas CertiChemi pärast tulemuste avaldamist kohtusse, ning ehkki Bittneri kaitseks rääkis Tritani pudeleid iseseisvalt testinud Missouri-Columbia ülikooli teadlane Wade Welshons, kes leidis samuti tõendeid nende östrogeenaktiivsuse kohta, saavutas Eastman võidu.

Kuid Welshons tunneb eelkõige muret just erinevate kemikaalide koosmõju pärast, millega me kokkuvõttes igapäevaselt kokku puutume.

Watsoni sõnul oleks Ideaalne olukord  selline, kus järgmist kemikaalide põlvkonda testitaks östrogeeni matkiva toime suhtes juba enne, kui neid toidupakendites kasutama hakatakse. Koos teiste bioloogide ja keemikutega on ta loonud plaani nimega TiPED (Tiered Protocol for Endocrine Disruption), mis võimaldab uusi sünteesitud kemikaale põhjalikult testida.  Watson annab endale aru, et veenda tootjaid testimises juba ennetavalt osalema saab olema raske. Kuid ta loodab, et negatiivne meediakajastus, võimalikud kohtuasjad ja kõige sellega kaasnev rahaline kahju veenab ettevõtteid probleemi tõsisemalt võtma.

Tagasi üles
Back