Iga haigus vajab oma analüüsi

Haigla laboratoorium. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti meditsiinilaborites tegeldakse mitme tuhande erineva analüüsiga, kirjutab Birgit Itse ajakirjas 60+.«Tähtis on valida nende seast just need, mida konkreetse patsiendi haiguse diagnoosimiseks ning selle ravi jälgimiseks vaja läheb,» ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonna juhataja Katrin Reimand.

Reimandi ütlust mööda teeb labor ära kõik analüüsid, mis perearst on määranud, seega võiks põhimõtteliselt tellida kõike. «See ei ole aga otstarbekas, mistõttu on Eesti Haigekassa seadnud perearstide tellitavate analüüside rahastamisele piirangud, nii et mõnda analüüsi saab tellida vaid eriarst,» selgitab Reimand.

Mitmesugused on ka uuritavad proovimaterjalid: veri, uriin, väljaheide, liikvor ehk pea- ja seljaajuvedelik, liigesevedelik, isegi higi ja palju muud. «Kõige sagedamini on perearstil vajalik uuritava materjalina kasutada verd ja uriini,» väidab ta ja täpsustab, et vere ja uriini analüüsimisel saab infot paljude elundite seisundi kohta.

Määrates näiteks verest kreatiniini, saab teada, kuidas töötavad neerud, määrates aga kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH), saab teavet kilpnäärme üle- või alatalitluse kohta. «Usun, et iga perearst selgitab oma patsiendile analüüsitulemuste põhjal saadud infot,» lausub ta.

Kui perearsti selgitusi napib, võib Reimandi hinnangul olla põhjuseks, et ühekordse määramise põhjal ei saa veel midagi kindlat patsiendi seisundi kohta öelda. Et otsustada, kas leitud muutus on püsiva iseloomuga, on mõne aja pärast vaja võtta kordusproov.

Mõnikord tehakse kordusanalüüse paari-kolme nädala pärast, teinekord aga mõnepäevase vahega. «Analüüse tuleb teha täpselt nii palju ja tihti kui vajalik. Mõne haiguse korral võib olla vaja analüüsi korrata väga lühikeste ajavahemike järel, et saada õige ülevaade patsiendi seisundist ning panna õige diagnoos,» märgib Reimand.

Ta toob näiteks müokardi infrakti (südameinfarkti) diagnoosimise, kus peale muude uurimismeetodite kasutavad arstid troponiini sisalduse määramist. «Sageli on vaja mõne tunni möödudes teha kordusmääramine, et kindel olla, kas esialgne kõrgenenud tulemus oli tingitud infarktist või millestki muust,» selgitab Reimand.

Teise näite toob ta uriiniproovi kohta, millest leiab testribaga analüüsides üpris tihti väheses koguses valku. «See võib sinna sattuda, kui patsient ei ole ennast enne proovi andmist korralikult pesnud, kuid valgu leid võib olla ka haigusliku iseloomuga. Selle üle otsustamiseks peab patsient andma uue proovi. Enne aga pole mõtet teda jutuga neeruhaigusest ärevile ajada, kui tegelikult võib põhjus olla lihtsalt ebapiisavas pesemises,» põhjendab Katrin Reimand.

Tema väite kohaselt soovib perearst uriinianalüüsi abil üldjuhul teada saada, kas kuseteedes esineb põletikku, või veendumaks, kas määratud ravi on mõjunud. Reimandi andmeil on üsna sage ka albumiini määramine uriinis (nn mikroalbuminuuria määramine), mis on vajalik diabeedi ja kõrgvererõhktõvega patsientidel võimaliku neerukahjustuse kindlakstegemiseks.

Neerudega on kimpus ka Järva-Jaanis vanatehnika varjupaika ja tuletõrjemuuseumi juhatav Tuve Kärner (61), kes ütleb, et neeruvalu ei soovita ta oma vaenlaselegi. Ta usub, et viimased analüüsidki tegi ta neerukivide pärast, mis iga hetk võivad liikuma hakata. Politseiauto all külma maa peal lebamise järel tunda andnud neere on uuritud ka Tartus. «Neerukive plaaniti paar aastat tagasi isegi opereerida, tehti üldnarkoos, aga kui üles ärkasin, palus arst vabandust ja ütles, et nad ei leidnud üles,» muheleb Kärner.

Aastaid tagasi diagnoositud teise tüübi diabeet on tal aga kontrolli all. Seetõttu julgeb Kärner öelda, et üldiselt on ta terve poiss ja eriti tihti arstide juurde tal asja pole. «Külmetushaigused mind ei kiusa,» kinnitab ta. Kui aga neerukivi hakkab liikuma, tuleb tee arsti juurde uuesti ette võtta.
Arsti juurde satub harva ka Järvamaal elav Marta (57), mis sest, et kroonilisi haigusi on temalgi. «Kõrgvererõhktõve vastu võtan igal hommikul tableti, see aitab. Viimane põhjus vereanalüüsiks jäi eelmisse aastasse,» kinnitab naine. Tema mäletamist mööda oli tal siis probleeme kurguga. «Ninaneelust kurguni oli mingi põletik, mida ka vereanalüüs näitas,» täpsustab Marta.
Üldjuhul ei tohi enne analüüside andmist süüa ega juua, sest see võib analüüside tulemusi, sealhulgas veresuhkru näitu mõjutada. Ravimite võtmist tuleb Reimandi kinnitusel tavapärase skeemi kohaselt jätkata. «Kui arst soovib määrata ravimi sisaldust patsiendi veres, näiteks epilepsiaravimite puhul, on vajalik proov võtta enne järgmist ravimi manustamist,» toob ta välja erandliku olukorra.

Mõnikord, näiteks haiglasse sattununa, võib patsiendile tunduda, et igahommikused vereanalüüsid ja sellest tingitud verekaotus mõjuvad niigi kurnatud organismile halvasti. Liigse verekaotuse pärast aga muretseda pole vaja. «Doonorid annavad ju korraga 450 milliliitrit verd ning see ei kahjusta nende tervist. Üks analüüside andmisel proovivõtuks kasutatav vaakumkatsuti sisaldab aga tavaliselt 4–5 milliliitrit verd,» rahustab Katrin Reimand.