Naise vaba tahe kingib teisele perele lapse

Lapsevanemaks saamine võib osutuda ootamatult keeruliseks. Foto: SCANPIX

Viljatus on laialt levinud meditsiiniline probleem, millega puutub praegu Eestis kokku ligikaudu 20 000 paari, kirjutab ajakiri 30+. Munarakudoonorlus on paljudele naistele ainus viis sünnitada laps.

 Seda soovitatakse ka üle 40aastastele naistele, kel on risk kromosoomihaigusega lapse sünniks suurem. Mõnele naisele on mõte oma sugurakkude annetamisest vastumeelne, aga on naisi, kes on doonoriks olnud seadusega lubatud kuuel korral.

Aktsiaseltsi Kliinik Elite juhataja naistearsti Andrei Sõritsa hinnangu järgi suhtuvad naised oma sugurakkude annetamisse palju positiivsemalt kui mehed, kuigi protseduur on neile märksa pikemaajalisem ja keerukam. «Meil on 25 naisdoonori kohta umbes 9 meesdoonorit,» toob ta võrdluse.

Viljatusraviga tegeleva Andrei Sõritsa sõnutsi saavad naised paremini aru, et on peresid, kes soovivad lapsi, aga vajavad selleks abi. Mees lihtsalt ei muretse soo jätkamise pärast. Selle näiteid leiab naistearsti ütlemist mööda ka mujalt loodusest. «Ka looduses on naine see, kes valib endale sobiva partneri, et järglased oleksid tugevad,» räägib ta ja lisab, et naine mõistab teise sookaaslase probleemi.

«Mehed ei tule ega ütle, et mina saan endale lubada vaid ühte või kahte last, tahan, et teised saaksid lapsi,» on tema kinnitusel naistele omasem mõtteviis.

Doonoriks kuus korda

Liisi (nimi muudetud, sest munarakudoonorlus on Eestis anonüümne – toim) on munarakudoonoriks olnud kuus korda. Meditsiiniharidusega naine kuulis munarakudoonorlusest esimest korda eriala õppides ja sai koolis selle protseduurist põhjalikud teadmised. «Olen loomult uudishimulik ja eksperimenteeriv. Alati, kui minu võimuses, tahan olla abiks ükskõik mil moel,» selgitab ta.

Naine arutles sel teemal ka elukaaslasega, kuid lõpliku otsuse tegi ise. Suuri hirme tal enne jah-sõna andmist ei olnud ja protseduuri ta ei peljanud, kuigi tegu on üsna keeruka protseduuriga. Liisi sõnutsi tuleb enda jaoks selgeks ka mõelda, et kuigi tõenäosus on väike, võib protseduuri järel esineda tüsistusi.

Munarakud võetakse narkoosi all naise munasarjadest 5–10 minuti jooksul, enne läbib doonor ravikuuri, millega stimuleeritakse munarakke küpsema. «Teadmisi oli kooliajast piisavalt ning olin kõige sellega kursis, kuna ravimitega ja anesteesiaga olin ka varem kokku puutunud,» lisab ta.

Poolõed ja -vennad

Liisi arvates on tulevikku vaadates siiski kõigil doonoritel üks ühine hirm. «Mis siis, kui kohtuvad poolõde ja -vend?» mõtiskleb ta. Naine vestles sel teemal ka doktor Sõritsaga, kes teda ja tema elukaaslast rahustas, öeldes, et tänapäeval on lennuõnnetused sagedasemad kui poolõdede ja -vendade kokkusaamised. «Loomulikult jääb tõenäosus, et nad kohtuvad. Kahtluse korral saab ju alati olukorda analüüsida ja asjaosalistele selgitada. Minu lapsed teavad, et neil võib poolõdesid ja -vendi olla,» ütleb Liisi.

Naine pole doneerimisest kunagi saladust teinud. Tema heateost teavad mitmed lähedased, kuid vastukaja on olnud seinast seina. «Täheldasin, et need, kes on hingega meedikud või loomult abivalmid, mõistsid mind sada protsenti ja kiitsid teguviisi heaks. Oli neid, kes vajasid selgitust. Oli neid, kes ei saanud aru, et kui mina otsest kasu ei saa, miks ma seda ikkagi teen. Nendega ma tavaliselt pikka diskussiooni ei laskunud,» meenutab ta.

Sellele, et kusagil võib veel tema bioloogilisi lapsi olla, ta mõelnud ei ole. Liisi meelest ei vii see mõtlemine kuhugi, teiseks pole ju ka teada, kas viljastumine õnnestus. «Minult võisid nad rakud saada, aga keegi ju ei ütle, kas mõnel naisel tekkis minu rakkudele äratõukereaksioon. Muidugi ma lootsin alati parimat,» kõneleb ta.

Raha pole oluline

Kõigil kuuel korral, kui Liisi oli doonoriks, sujus kõik plaanipäraselt, nii et enamasti läks ta kohe pärast protseduuri tööle. Vaid ühel korral tekkis tema jaoks väike kõrvalekalle, kui menstruatsioon kaks kuud ära jäi. «Pean mainima, et sel perioodil olin günekoloogiliselt väga hästi uuritud naine. Teadmine, et oled igati terve, on ju hea enesetunde aluseks,» rõhutab ta.

Liisil on hea meel oma kogemust jagada. Kuigi vanus ja kordade arv ei luba tal enam doneerida, sest seaduse järgi on doonoril lubatud eostada kuni kuus last, julgustab ta igati naisi, kes tunnevad, et võiks aidata abivajajatel pere luua. «Paljud arvavad, et tegin seda raha pärast, aga need, kes mind tõeliselt tunnevad, teavad, et ma ei teinud seda kindlasti raha pärast. See oli lihtsalt nagu boonus,» selgitab naine, kes on ka vere- ja elundidoonor.

Prillid või pimedus

Andrei Sõritsa väite kohaselt on peamine mureküsimus, mis naised doonoriks olemise kohta esitavad, kas doneerimine mõjutab edaspidi tema enda võimalust lapsi saada. Sõritsa kinnitab, et negatiivset mõju ei ole. Samuti ei ole alust netifoorumites levivatel arvamustel, et naise munarakud saavad nii sootuks otsa.

«Munasarjades on kümneid tuhandeid munarakke. Kui naine sünnitaks 50–60 last, jääks tal ikka tohutu realiseerimata potentsiaal. Protseduuri käigus kogutakse doonorilt keskmiselt 12–15 munarakku,» täpsustab Sõritsa ja lisab, et naisel toimub elu jooksul ovulatsioon umbes 400 korda.
Kahjuks ei olegi osal naistel munarakke. Sõritsa nendib, et kuni kolmel protsendil naistest ei tööta munasarjad juba algusest peale ning see teadmine tabab valusalt naisi vanuses 20–35, kui nad soovivad pere luua.

Naistearst selgitab, et munasarjade funktsioon on samasugune nagu nägemine – see võib juba kaasasündinult olla halb, inimene vajab prille, või sünnib laps kohe pimedana. Samuti ei sõltu menstruatsioonist, kas munasarjad on töökorras – menstruatsioon võib olla, aga munarakke pole. Olukord võib olla ka vastupidine. «Kui kõik peale munasarjade funktsiooni on korras, saab sünnitada – ainus võimalus ise laps saada, ongi doonor,» rõhutab ta.

Doonor on ainus pääsetee ka siis, kui naise munasarjad on eemaldatud, olgu siis põhjuseks vähkkasvaja või põletik. Samuti on see võimalus geneetilise haigusega naistele, kes kardavad, et haigus kandub lastele, ning neile, kelle organism vananeb kiiremini kui suguõdedel. «Meie organismi potentsiaal on erinev. On naisi, kelle reproduktsioonivõime lõpeb 35aastaselt, on neid, kes veel 45aastaselt rasestuvad,» toob doktor näite.

Doonorrakke soovitatakse kasutada, kui naine on juba 43aastane, sest lapsel on ema vanuse tõttu suur risk väärarenguteks. Näiteks võib 45aastane paar, kel esimesed lapsed juba kodust eemal, seista küsimuse ees. «Mida teha? Telekat vaadata, aiandusega tegelda, kass võtta? Kuidas ennast realiseerida? Hea, kui on lapselapsed, keda kasvatada. Aga ehk on lapsed Ameerikas, Soomes või mujal kaugel. Paljudele meeldib kasvatada veel üht last,» räägib doktor.

On võimalik lapsendada, aga tänu munarakudoonorile sünnib perre mehe geneetiline laps. Eesti seadusandluse kohaselt on doonormunarakke lubatud kasutada 18–50aastaste naiste raviks, kuid embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamisega seotud teenuste kulud hüvitatakse vaid kuni 40aastasele kehaväliseks viljastamiseks meditsiinilise näidustusega patsiendile.

Doonori tasu

Munarakudoonoriks saab olla Elite kliinikus kuni 33aastane vähemalt keskharidusega naine, kes ei põe geneetilisi ega infektsioonhaigusi ning on sünnitanud terve lapse. Seda, et naine on olnud doonoriks, ei märgita inimese haiguslukku ja info jõuab ainult inimesteni, kellega doonor soovib seda jagada.

Kliinik maksab seadusega lubatult neile ka kompensatsiooni. Andrei Sõritsa hinnangul on see doonorite sõidukulude katteks, samuti võivad nad kaotada töötasust ja -ajast, sest kliinikus tuleb käia mitmeid kordi. «Mõni naine ütleb, et ei vaja kompensatsiooni, sest tahab lihtsalt teisi aidata. Selle peale ütlen tavaliselt, et kui teil on lapsed ja aitate teisi, siis on see teie heategevus, kõike ei saa rahaliselt mõõta. Kulutage see raha laste heaks, ostke näiteks jalgratas,» räägib ta.

Eestis on doonorlus anonüümne. Mõnda patsienti see häirib, et privaatne info pole kättesaadav. Retsipiendid näevad vaid doonorite teatud näitajaid (kaal, pikkus, silmade ja juuste värv, veregrupp, reesusfaktor), haridust ja rahvuslikku kuuluvust.

Sõritsa teadmist mööda ei ole Skandinaavias doonorlus enam anonüümne ja tulevane laps saab kohtuda bioloogilise doonoriga. USAs on võimalik näiteks sõlmida leping, et doonor tuleb lapse sünnipäevale või veedab temaga mõne nädalavahetuse. Sõritsa arvates ei ole nii väikeses riigis nagu Eesti selline asi mõeldav. «Me ei leiakski doonoreid. Keegi ei taha, et tema pihta näidatakse. See on intiimne valdkond,» lisab Elite juhataja.

Arsti ütluse järgi on psühholoogiliselt kõige parem, kui doonoriks on sugulane. Ja see on õnneks lubatud. Peresid on aidanud luua ka tädid, õed ja emad.

Pole jumalad

«Aeg-ajalt küsitakse meilt, kas olete seal jumalad. Kui jumal teab sada protsenti, siis meie ühe protsendi või vähem. Teadmised on suuremad kui sada aastat tagasi, aga väga väikesed järgmise saja aastaga võrreldes,» mõtiskleb oma igapäevatööst Andrei Sõritsa.

Arst võrdleb oma tööd puu kasvama panemisega. «Kui pind on hea, siis kasvab. Eks iga patsient tahab kuulda, et tõenäosus on 99 protsenti, aga see ei ole samamoodi ka looduses. Meditsiin saab aidata, aga suur osa jääb ikkagi looduse teha,» tõdeb ta.

Rasestumise tõenäosus on ligikaudu 50 protsenti, Sõritsa hinnangul isegi parem. Viimaseid andmeid lehitsedes toob ta välja, et ühes kuus siirdatud seitsmest embrüost oli rasestumisi kuus. Samas võib mõni kuu olla see protsent tunduvalt väiksem. Nii on ka loomulikul teel rasestumisega – vahel õnnestub kohe, teine kord tuleb rohkem kannatust varuda. Ka väärarenguid võib tekkida nii loomulikul kui kunstlikul viljastamisel.

Esimene munarakudoonor oli Eestis 18 aasta eest õde oma õele. Sõritsa ütlust mööda on selle ajaga kogunenud palju kogemusi ja arsti jaoks on protseduur juba üsna rutiinne. Paralleelselt doonoriga valmistatakse ette ka retsipient ning doonori munaraku viljastamiseks kasutatakse kas retsipiendi kaasa või spermadoonori spermatosoide.

Just Sõritsa juhendamisel tehti Tartu Ülikooli naistekliinikus ka naise munaraku viljastamine katseklaasis, mis päädis 1995. aasta 26. augustil Tallinna keskhaiglas sündinud Baltimaade esimese katseklaasilapse sünniga.

Embrüo lapsendamine

Kuigi soovitud laps on pere jaoks hindamatu, on munarakudoonorluse teel lapse saamine kulukas. Andrei Sõritsa hinnangul tähendab see perele kas 5000- või 3000eurost investeeringut, olenevalt sellest, kas osaletakse täisprogrammis või kahe pere doneerimises.

Rasestumise protsent on täisdoonorluses ja poolitamisel sama, umbes 50 protsenti. Poolitamisel saab pere ainult pooled munarakkudest (näiteks kui doonorilt saadakse 14 munarakku, saab üks pere 7 ja teine ka 7). Umbes 70 protsenti munarakkudest viljastub ja nendest umbes 50 protsenti kasvavad headeks embrüoteks.

«Selge see, et 14 munarakust saab tavaliselt kaks korda rohkem embrüoid kui seitsmest. Täisdoonori kasutamisel piisab tavaliselt embrüoid kaheks siirdamiseks, üks siirdamine värskete embrüotega ja üks siirdamine külmutatud embrüotega. Osalise doonorluse kasutamisel piisab embrüoid ainult üheks embrüo siirdamiseks,» selgitab Sõritsa üksikasjalikult.

«Kõige odavam on embrüo adopteerida. Kas adopteerida laps lastekodust või siis ise sünnitada? Pole küll enda geenid, aga organism mõjutab last kandmise ajal,» põhjendab doktor valikuid. Kahjuks on Sõritsa väitel paare, kes on tänu doonorile saanud abi, kuid rohkem lapsi ei taha, ent oma allesolevaid külmutatud embrüoid adopteerimiseks anda ei soovi ja paluvad need hävitada.
«Ma küll räägin, et teie olete saanud nii palju lapsi, kui soovite. Miks te tahate neid hävitada? Seal on ju ka lapsed, aga paljud kannatavad seetõttu, et ei saa lapsi. See ei ole eetiline, kuigi nende õigus. Kui neil oli abi vaja, siis neid aidati. Mul on lihtsalt kahju vaadata,» sõnab viljatusarst.