/nginx/o/2010/06/30/395141t1h864c.jpg)
«Rästikult salvata saanud inimene tuleb lebama panna, hammustuskohta puhta jaheda veega loputada ja võimalikult kiiresti haiglasse toimetada. Koduste vahenditega pole teda võimalik abistada,» ütlesid Tartu Ülikooli kliinikumi neurointensiivravi osakonna meditsiiniõed Inge Võsu ja Jane Karri-Moorits.
«Rästikuhammustus pole valusam kui nõelatorge. Umbes 20 minuti pärast aga tursub hammustuskoht üles, hakkab valutama. Kõige ohtlikumad paigad kehal, kuhu rästik salvata võib, on pea, selg, suured veresooned.»
Kohe kiirabisse
Kannatanu tuleb Võsu sõnul kohe lamama panna, teda rahustada. «Ja kohe tuleb välja kutsuda kiirabi. Hammustuskohta tuleks jaheda veega loputada ja siduda. Rohkem pole kannatanut kodus abistada võimalik. Kahjuks on aga just rästikuhammustuse kohta liikvel ohtralt vääraid või kannatanule lausa ohtlikke ravivõtteid,»nentis Moorits.
Nii ei tohi salvata saanud kätt või jalga kunagi kinni siduda. See ei aeglusta mürgi tsirkulatsiooni kudedes, pigem teeb kannatanule hoopis halba, sest võib kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.
Mürk välja imeda?
Väga levinud on väärarusaam, mille kohaselt tuleb rästikumürki koheselt proovida hammustuskohalt välja imeda. See on kasutu, sest kudede elastsuse tõttu on väike hammustushaav juba sulgunud ja mürk kehas laiali levinud.
Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, pealegi suurendab selline käitumine nakkus- ja võimaliku haavamädaniku ohtu. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.
Salvamiskoha määrimine mingi ainega lootuses, et see mürgi kahjutuks muudab, näiteks kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on samuti kasutu, sest see ei jõua mürgini.
«Eriti ohtlik on aga rästikult hammustada saanud inimesele viina tarvitamine vastumürgina. See on mõttetu ja isegi ohtlik, sest kiirendab mürgi levikut organismis ja selle jõudmist ajurakkudeni,» hoiatas Moorits.
Rästikutel hea aasta
Tänavu esineb rästikuid varasemast rohkem, sest talve soodsad tingimused on suurte sääseparvede näol loonud soodsad tingimused ka rästikutele.
Kuna rästik nagu iga teinegi organism vajab eluks vett, võib rästikuid näha niiskemates metsakooslustes, rabades ja rannikualadel.
«Kuid noored rästikud toituvad peamiselt putukatest ja putukaid küttida on vägagi mõttekas okste peal, nii et kui te olete põõsastikus kuskil raba lähedal või metsaserval, siis olge igaks juhuks ettevaatlikud,» soovitas zooloog Aleksei Turovski. Õnneks pole Eestis registreeritud ühtegi rästikuhammustusest tingitud surmajuhtumit, kogu Euroopas on teada väga üksikuid surmajuhtumeid viimase 10-20 aasta jooksul, enamik neist Vahemeremaades (nokisrästiku hammustuse tõttu)või on tegemist olnud rästikumürgi suhtes ülitundlike inimestega.
Enim leidub rästikuid Saare-, Hiiu-, Viru-, Tartu- ja Läänemaal.