Rahustid aitavad vaid ajutiselt

Psühhiaater Andres Lehtmets soovitab kõrvaldada oma elust tegurid, mis nõuavad ­rahusti kasutamist, ja leida muid lõõgastumise viise. Foto: Peeter Langovits

Rahustid mitte ei ravi, vaid kõigest leevendavad sümptomeid, nii et eelkõige tuleb ravimitele lootmise asemel oma elu korda seada.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi presidendi Andres Lehtmetsa sõnul sobivad rahustid vaid lühiajaliseks kasutamiseks, et võtta maha mingil põhjusel tekkinud ärevust, ning hoiatab, et rahustite tarvitamisega seondub mitmeid ohtusid.

Paljud arstid kardavad rahusteid ja uinuteid välja kirjutada, sest need võivad tekitada sõltuvust. Samas pole pikemast magamatusest tingitud kurnatus organismile sugugi hea. Kus on kesktee ning millistel juhtudel on mõistlik ärevus tablettidega alla suruda?

Lehtmets ütleb, et kuna tegemist on täiesti legaalsete ravimitega, on nende väljakirjutamine teatud juhtudel kindlasti õigustatud. «Iga ravim on mürk ja seda tuleb kasutada vaid kindlatel näidustustel. Sama kehtib ka rahustite ja uinutite kohta, mida kasutatakse juba 1960. aastatest alates ja mille toimemehhanism ajus on väga hästi teada. Neid on kasutatud epilepsiahaigetel krampide ravimiseks, kuid neil on ka tugev rahustav ja uinutav toime,» selgitab ta.

Osa riike on rahustite pruukimisega väga hädas. Esirinnas on nende seas Soome, kus arstid hakkasid rahusteid 1970. aastatel väga julgelt välja kirjutama ja kus nüüd on palju sõltlasi. «Samas ega igast rahustikasutajast saa ka kohe sõltlast. Siin võivad oma osa mängida pärilikkus, aga ka muud tegurid, mida me kõiki ei oska arvatagi. Igal juhul on teada, et need, kel on alkoholisõltuvus, peaksid olema ka rahustitega väga ettevaatlikud. Mingil juhul ei tohi neid tarvitada koos alkoholiga. Samas on rahustid inimese alkoholist võõrutamisel tähtsal kohal,» toob Lehtmets välja seose alkoholiga.

Ta lisab, et need arstid, kes rahusteid väga ettevaatlikult välja kirjutavad, on ühtpidi ­õigel teel, aga teisalt ei tasuks ühtki ravimit karta. «Arst ongi selleks koolitatud, et ta oskaks õiget ravimit valida. Kuid ta peab olema veendunud, et see inimene seda praegu vajab, sest ta ei saa teistmoodi oma und paika ja ärevust maha. Inimesed satuvad elus igasugustesse olukordadesse ja mitte alati ei pea esimene ravim olema tablett,» arvab Lehtmets.

Rahustit ehk trankvilisaatorit vajab inimene siis, kui tal on järsku tekkinud unetus ja ärevus mingi ajutise iseloomuga sündmuse tõttu ja on loota, et ta saab peagi oma asjad korda. Samuti kirjutavad arstid rahusteid välja hirmu või foobia korral. Näiteks kui lennuhirmu käes vaevlev inimene on siiski sunnitud vahel lennukiga reisima ja tal ei ole võimalik kasutada oma foobia allasurumiseks mingit spetsiifilist psühholoogilist meetodit, siis on mõistlik talle üheks korraks rahusti välja kirjutada.

Sama kehtib sotsiaalse ärevuse kohta – kui ikka ees seisab oluline esinemine, võib üleliigse pinge vahel tabletiga alla võtta. Lehtmets toonitab, et see sobib neile, kellel rahusti ei tekita uimasust, vaid vastupidi, lööb pea selgeks. Kõik on individuaalne. «Ma ütlen retsepti andes alati, et see rohi ei ravi teid, vaid üksnes aitab teatud sümptomeid vähendada,» lausub ta. Raviomadused on seevastu antidepressantidel, mis mõjutavad ärevuskeskusi inimesi ajus.

Lehtmetsa sõnul ei ole rahusti kindlasti hea lahendus lastele ja noorukitele, kuid ka eakate inimeste puhul tuleb olla ettevaatlik, sest rahustid suurendavad pikaaegsel kasutamisel mäluhäirete esinemise tõenäosust.

Samas kui eakas inimene ikka ei saa muidu magada, tuleb kaaluda võimalust kasutada rahustit. Kui annused ajapikku ei suurene ehk sõltuvust pole märgata, on vahel targem selle ravimiga jätkata, sest ka võõrutamine on raske protsess. Pealegi on rahusteid piisavalt uuritud ja nende toime teada.

Lehtmets rõhutab siiski, et katsed leida niisugust rahustit, mis päästaks inimese elukvaliteeti vähendavast ärevusest ja unetusest, kuid ei tekitaks seejuures sõltuvust, pole seni edukaks osutunud. Mängida saab vaid doosi ehk annuse suurusega.

Sõltuvuse tunnus on, et inimene vajab sama toime saavutamiseks järjest suuremat annust ravimit. Kui püüda ravimi tarvitamist lõpetada, kaasnevad ärajäämanähud ning probleem tuleb tagasi ehk suurenevad nii ärevus kui unetus. Vahel hakkab aga inimene rahustit kasutama valedel näidustustel ehk oma heaolutunde suurendamiseks, nii et see muutub tema elulaadi osaks. Sel juhul on sõltuvus juba välja kujunenud. Lausa eluohtlik on kasutada rahustit koos alkoholiga, sest üks suurendab teise mõju ja tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Paljud soovitavad võtta ärevas olukorras tableti asemel paar lonksu alkoholi. Psühhiaater ei vaidle vastu, et mõnele inimesele võib see teatud olukorras kergendust tuua, kuid kuna inimesed on erinevad ja igaühele mõjub alkohol isemoodi (mõned muutuvad hoopis agressiivseks), siis ei saa seda soovitada. «Kõik rahvameditsiini vahendid on kasutatavad, kuid mõistlikkuse piires. Kui need ­aitavad, siis miks ka mitte. Mõnda võib näiteks punane vein aidata, aga teine võib oma paarist klaasist päevas saada tugeva maksakahjustuse,» hoiatab Lehtmets.

Ta soovitab kõrvaldada oma elust tegurid, mis nõuavad rahusti kasutamist, ja leida muid lõõgastumise viise. «Kui peate elus hakkamasaamiseks kogu aeg rahusteid kasutama, on teie elus midagi viltu ja see tuleks korda saada. Teiseks toodab meie keha pidevalt stressihormoone, mis tuleb ära kulutada. Kõlab banaalselt, aga igasugune liikumine aitab meil nii keha kui vaimu tervena hoida,» ütleb Lehtmets.