Tervishoiuekspert: patsient peab ise hakkama vastutama

Ain Aaviksoo.

FOTO: Arno Saar/Õhtuleht

Tervishoiuekspert Ain Aaviksoo leiab Postimehe arvamusloos, et Eesti tervishoiusüsteem ootab kultuurinihet ja teeb ettepaneku, et praegusest olukorrast tuleks edasi liikuda patsiendi omavastutuse teed.

Aaviksoo sõnul jätkub praegu tervisepoliitikas vanade põhimõtete jõuline rakendamine. «Suurhaiglad on alustanud integratsiooni sildi all veelgi massiivsemate haiglakontsernide loomist, sest nii on majanduslikult lihtsam pakkuda suuremat hulka teenuseühikuid – just seda on seni nähtud Eesti tervishoiu peaeesmärgina. Haigekassa arendab usinasti mikrojuhtimist, endiselt planeeritakse ja juhitakse eraldi eelarvereana perearstiabi, perearsti uuringuid, ambulatoorseid visiite, retseptiravimeid, haiglaraviepisoode, taastusravi, hooldusravi jne,» toob ta välja.

Aga kui inimesel on krooniline haigus või pikemat taastusravi ja rehabilitatsiooni vajav seisund, mis ületab ühe raviarve kestuse, siis pole see enam suurhaigla mure ega suuda seda lahendada ka haigekassa, selgitab Aaviksoo. «Näiteks võib tuua insuldi korral tipptasemel tehnoloogia abil trombi lahustamise ajuveresoontest. Sel puhul on elupäästmise tõenäosus Eestis võrdväärne arenenud riikidega, kuid kolme kuu pärast on meie inimeste tõenäosus ellu jääda mitu korda kehvem. Nn kiirabi-tehnoloogiast pole abi, kui sellele ei järgne sama professionaalset taastusravi ja hooldust, mis inimese enda elutahte uuesti vajalikule tasemele aitaksid,» selgitab Aaviksoo.

Tervishoiuekspert leiab, et kokkuvõttes vajavad inimesed parema terviseseisundi saavutamiseks hoopis teistsugust tuge meditsiinisüsteemilt. «Meil on vaja kultuurinihet tervishoius, kus ühiskonnas oleks selgelt paika pandud suurenenud individuaalne vastutus ning süsteem oleks sellele vastavalt ümber kohandunud. Niisugune muudatus ei teki iseenesest süsteemi seest – seda saavad eest vedada vastutustundega poliitikud,» lisab Aaviksoo.

Praegusest remondikodade süsteemist peaks Aaviksoo arvates tekkima hoopis nõuandjate võrgustik, mis patsienti tema terviseasjade korraldamisel partnerina toetaks ja vajadusel intensiivsemat meditsiinilist sekkumist võimaldaks.

«Mitmed iseenesestmõistetavaks kujunenud põhimõtted tasub uuesti läbi kaaluda. Näiteks hinnakujunduses tehnoloogia eelistamine tervishoiutöötajate palkadele ongi loonud olukorra, kus suurhaiglates masinatega tehtav töö näib kasulikum ning haigekassa silmis «väärtuslikum» kui arstide-õdede töö patsientide kodumaakonnas,» soovitab Aaviksoo.

Arenenud riikides otsitakse siiralt võimalusi selleks, et kõrgtehnoloogia tipphaiglatesse koondamise kõrval liigutada vähem riskantsed tervishoiuteenused inimestele lähemale, väiksemate kuludega tervishoiuasutustesse. Patsientide endi vastutuse suurendamiseks ja nende sisukaks kaasamiseks kombineeritakse patsiendiharidust, e-teenuseid ja rahalist vastutust. Tööandjad kaasatakse tervisekindlustuse kulude katmisesse koos töötajate tervisesse investeeringute soodustamisega, kirjutab Aaviksoo.

«Eesmärgiks pole rohkem ega vähem kui jätkusuutlik süsteem, kus riskid on jaotatud kõigi asjaosaliste vahel, kes terviseseisundit oma otsustega mõjutavad. Boonusena kaasneb sellega patsiendi jaoks tajutav kvaliteedi tõus, sest omavastutus suurendab nõudlikkust ning tänapäeva infotehnoloogia võimaldab sisukalt kvaliteeti hinnata ka kiiremini kui üksnes suremuse tõenäosust mõõtes,» lausub ta.

Populaarne

Tagasi üles