/nginx/o/2014/06/10/3105504t1hf645.jpg)
Kuigi kõik teavad, milline näeb välja veenilaiend jalal, ei tea paljud, et veeniseina nõrkus võib avalduda ka hoopis mujal kehapiirkonnas.
Veenilaiendid väikevaagnas – kibe ja sage mure
9. juuli 2014, 12:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) veresoontekirurg Veronika Palmiste-Kallion rääkis Meditsiiniuudistele sagedasest ja tõsisest tervisemurest – väikevaagna veenilaienditest.
«Kes ei teaks kuidas näevad välja veenilaiendid jalal? Igal ühel meist peaks vähemalt tänaseks olema kujunenud arvamus sellest haigusest! Kahjuks on tegemist süsteemse sidekoenõrkushaiguse ühe vormiga, mille tõttu veeniseina nõrkus võib avalduda veenilaiendina ka mujal,» teatas Palmiste-Kallion.
Üks huvitavamaid paikmeid on veresoontekirurgi sõnul alakõht. «Ekslikult arvatakse, et tegemist on ainult naistel esineva muutusega. Tegelikult on nii naistel esinev väikevaagna varikoos kui ka meestel diagnoositav munandi veenilaiendid ehk varikotseele üks ja sama haigus – mõlema veenilaiendi alguskoht on siis kas munasarja või munandit saatev veen. Naiste puhul võib veenilaiendit väikevaagnas diagnoosida palju ning pikka aega on olnud selgusetu, kas tegemist on kahjutu muutusega või mitte,» analüüsis ta.
Nüüdseks on Palmiste-Kallioni kirjeldusel rahvusvaheline veenilaienditega tegelev arstkond jõudnud järeldusele, et väikevaagna varikoos võib põhjustada nii korduvat varikoosi jalal kui ka kroonilist alakõhuvalu. Kui korduva veenilaiendi puhul jalal või lahklihal on see arutluskäik väga loogiline, siis kroonilise valusündroomi puhul mitte nii väga, leiab veresoontekirurg.
«Krooniline alakõhuvalu kui sümptom kuulub väga paljude organite haiguste juurde ning kuna väikevaagna varikoosi on eelkõige tavapärasel moel sünnitanud naiste hulgas palju, on keeruline diferentsida, kelle valusündroom on just kindlasti veenilaienditest põhjustatud,» tõstatas Palmiste-Kallion murekoha.
Väga sageli võib tema hinnangul mitu erinevat muutust koos esineda ja vahet tegemine, mis seekord konkreetne põhjus on, võib võtta palju aega. Samal ajal on patsiendil krooniline valusündroom, mis ei ole just kõige meeldivam tunne. «Seetõttu on vajalik, et erinevate erialade esindajad töötaksid koos ning nii suudaksid kiirendada õige diagnoosini jõudmist. Krooniliseks alakõhuvaluks loeme valusündroomi, mis on kestnud vähemalt 6 kuud ning millel on selge mõju inimese elukvaliteedile,» selgitas ta.
Enne, kui mõtelda vaagna varikoosile, tuleks Palmiste-Kallioni arvates välistada urogünekoloogilised patoloogiad ning ka gastroenteroloogi konsultatsioon on vajalik. Diferentsiaaldiagnostiliselt võiks välistada ka radikulopaatia kui valupõhjuse. Seejärel jätkub patsiendi diagnostika kas ultraheliuuringuga või kompuuter- või magnetresonantstomograafililise venograafiaga.
«Kui varikotseele puhul on meestel võimalik tavapärasel kirurgilisel moel samuti veenilaiendist vabaneda, siis naiste väikevaagna varikoosi puhul on tegemist soonesisese veenilaiendi sulgemisega, kus kasutatakse erinevaid materjale,» lisas Palmiste-Kallion.