Kuidas resistentseid baktereid üle kavaldada?

Antibiootikumidele resistentsed bakterid Foto: SCANPIX

Lääne-Tallinna keskhaigla (LTKH) infektsioonikontrolli osakonna infektsionist Pille Märtin kirjeldab multiresistentseid baktereid ja võimalusi, kuidasi neid üle kavaldada.

Märtin kirjutab Meditsiiniuudistes, et antibiootikumide kasutuse kuldaeg algas möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel ja on võimalik, et lõppeb selle sajandiga. Väljakujunenud olukorra ehk resistentsuse põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida – ühelt poolt tagab selle mikroobide pidev muutumine ja teisalt olemasolevate antibiootikumide muutumine järjest kasutumaks, uusi molekule aga juurde tulemas ei ole.

Mis on antibiootikumid? Antibiootikumide defineeritakse infektsionisti sõnul kui elusate bakterite ja seente poolt produtseeritavaid kui ka poolsünteetilisi või sünteetilisi aineid, mis pidurdavad mikroobide kasvu või hävitavad neid. «Tegu on ühe mikroorganismi relvaga teise vastu, inimene on juhtumisi üheks võimalikuks kohaks, kus lahing toimub. Antibiootikumid on kaasaegse meditsiini säravamaid avastusi, kuigi bakterite (või muude mikroorganismide) tekitatud infektsioone on ravitud juba tuhandeid aastaid,» ennustab ta.

Resistentsus teatud antimikroobsetele ainetele eksisteerib looduslikult mikroobi liigile omaselt, aga võib olla ka mikroobi eluea jooksul omandatud. «Lisaks toimivad antibiootikumid ka neile mikroobidele meie flooras, kes ei olegi «süüdi» antud infektsioonhaiguse tekitamises, tulemuseks on ka selle osa geneetilise info rikastumine ning edasiliikumine meile teadaolevatesse patogeenidesse,» lisab Märtin.

Multiresistentseks loetakse mikrobioloogiliselt sellist mikroobi, millel on leitud vastupanuvõime rohkem kui kolme erinevasse klassi kuuluva antibiootikumi suhtes, millele antud mikroob tundlik peaks olema.

Mida nendega peale hakata?

«Oluline on jätkusuutlik ja pidev info kogumine nii selle kohta, kus neid leitakse kui ka selle kohta, milline on tundlikkusmuster erinevatel patogeenidel, kuidas see muutub ajas, millised on trendid,» kirjutab Märtin.

Multiresistentsete bakterite kohta kogutakse infot tema sõnul haiglas labori tasemel ja infektsioonikontrolli teenistuste poolt, info invasiivsete tüvede kohta läheb edasi Euroopa keskandmebaasi, kust antakse riikidele tagasiside iga-aastaste raportite näol ja tehakse kokkuvõtteid kontinendi kohta.

Sarnast infot kogutakse riikide tasemel Euroopas ka antibiootikumide kasutuse koguhulga kohta ja on selgelt nähtav korrelatsioon kasutatud antibiootikumide koguste ja multiresistentsete bakterite suurema osakaalu vahel (Lõuna-Euroopa versus Põhja-Euroopa). Sellist n-ö kontinentaalset järelevalve süsteemi ei ole näiteks USAs, mis omab aga kuni 46 protsenti globaalsest antibiootikumide turust.

«Infektsioonhaiguste ravimise nurgakiviks on teadmine tekitajast – mikrobioloogiliste külvide õige ja piisaval arvul võtmine on kriitilise tähtsusega patsiendi prognoosi osas, seda enam kui selgub, et tegu on multiresistentse bakteri poolt tekitatuga. Teisalt on teadmine vajalik patsiendi ja tema lähedaste, aga ka teda ümbritseva keskkonna epidemioloogilise ohutuse seisukohast, on selleks siis haigla või ambulatoorne vastuvõtt. Antibiootikum on siiski suunatud konkreetse tekitaja vastu haiguskoldes, mitte niivõrd patsiendi heaks,» lausub Märtin.

«Oluline roll on tulevikus ka molekulaardiagnostika meetoditel, mis võimaldavad tekitaja määrata tundidega, sh ka selle tekitaja resistentsuse võimaliku mustri ning on väga kõrge spetsiifilisuse ja sensitiivsusega. Hetkel laialt kasutatavad mikrobioloogilised meetodid annavad meile teadmise (ja väga vajaliku teadmise) tekitaja nime ja tundlikkuse osas, aga seda mitte kiiremini kui kahe-kolme päevaga. Välja on töötatud molekulaargeneetilised analüüsid näiteks MRSA, VRE avastamiseks – tehnoloogia on aga kallis ja mitte igal pool kättesaadav,» selgitab Märtin.

Alustades kõige lihtsamast ja kättesaadavamast abinõust ei saa üle ega ümber kätehügieenist. «Kätehügieeni reegleid tuleb järgida nii kodus, ambulatoorses praktikas kui statsionaaris ka siis, kui me ei tea patsiendi mikrofloora liigilisest kuuluvusest midagi (aga floora tal ometi on). Inimese nahal leiduvad nii residentsed mikroobid (kohalikud ja omad) kui ka transiitreisijad, kelle hulka võivad kuuluda lühemat või pikemat aega ka eelpool kirjeldatud multiresistentsed mikroobid. Käte abil muutuvad muidu üsna paigalised mikroobid liikuvaks avastamaks uusi paljutõotavaid elu- ja söögimaid,» arutab ta.

Haiglates on koos palju vähenenud vastupanuvõimega patsiente ning teiselt poolt on nende raviks ja uurimiseks kasutusel suurel hulgal erinevat aparatuuri, tarvikuid, vahendeid, rääkimata protseduuridest, mis on vajalikud. «Isolatsiooninõuetel, mis kehtestatakse selliste mikroorganismide avastamisel korral, on üks eesmärk: katkestada mikroobide võimalikud levikuteed,» toob Märtin veel välja.

Loe pikemalt Meditsiiniuudistest.