Reuma tabab aastas sadu väikelapsi

FOTO: Panther Media / Scanpix

Reumaatilised liigesehaigused ei ole üksnes vanainimeste haigused, nendesse haigestub igal aastal ka sadu lapsi.

Reumaatilistest ehk sidekoe haigustest põevad lapsed kõige sagedamini lapseea kroonilist liigesepõletikku ehk juveniilset idiopaatilist artriiti (JIA), kirjutab Meditsiiniuudised.

Viimase viie aasta jooksul on uue JIA diagnoosi saanud umbes 240 last aastas. Neljandikul haigetest kujuneb juba lapseeas puue – liigeste funktsiooni häire, deformatsioonid ja liigesjäikus. Liigesepõletik avaldub valu, paistetuse ja liikumispiiratusena.

Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud. Juveniilne tähendab, et haigusnähud tekivad enne 16. eluaastat. Haigestuda võib igas vanuses, kuid kõige sagedamini algab see väikelapse- või murdeeas. JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele. Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski.

JIA jagatakse seitsmeks alatüübiks. Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põhjal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed. Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi (oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik).

Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal. Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest. Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks. Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.

Haiguse ravi

JIA ravis ei ole ühte kindlat meetodit. Ravi on iga lapse jaoks individuaalne. Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi.

Ei ole hea ravi algusega venitada, ootuses, et haigus iseenesest leeveneb. Haigus võib küll iseeneslikult leeveneda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel. Selleks ajaks võivad aga liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused.

Ravi põhineb peaasjalikult ravimitel, millega pidurdatakse kogu organismi ja/või liigeseid haaranud põletiku aktiivsust ja taastusravil, mille abil säilitatakse liigeste liikuvus ja ennetatakse liigeste väärasendi teket.

Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid nimetatakse ka baas- ehk põhiravimiteks. Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega. Pikaajaline ravi kestab kuid ja vajadusel aastaidki. Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2–3 ravikuu järel.

Viimastel aastatel on artriidi ravisse jõudnud bioloogilised ravimid. Lastel on need kasutusel maailmas aastast 2002, täiskasvanutel juba varasemalt. Ravimid toimivad üsna kiiresti ja siiamaani on neid turvaliseks peetud. Bioloogilisi ravimeid nagu teisigi pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid tarvitavad lapsed on arstliku kontrolli all.

Kortikosteroid ehk hormoonravi on näidustatud kui immuunsüsteemi aktiivsust pärssivad ja põletiku aktiivsust vähendavad ravimid. Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine. Siiski on kortikosteroidid vajalikud ajutise ravimina ootamatute haigusnähtude korral, mil oodatakse pikaajalist ravitulemust. Suured kortikosteroidi annused suurendavad olulisel määral ka söögiisu, mis lisab kehakaalu. Seetõttu on oluline anda lapsele söögiks selliseid toite, mis igapäevast kaloritehulka suurendamata siiski nälja kustutavad.

Seda, et hormoonravi on tõhusaim, väita ei saa. Hormoonravi kõrvaltoimed sõltuvad, kui suures doosis ja kui pikalt neid kasutatakse. Kasutatakse neid nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

Liigesesiseseid süste kasutatakse lokaalseks põletiku maha surumiseks, kui liigeses on tugev põletik. Süstida võib ka mitut liigest.

Ravi kestab nii kaua kui haiguski. Haiguse kestvust aga ette ei tea. Enamikel juhtudel leevendub JIA mõne või rohkema haigusaasta järel. Sageli on haigusele iseloomulik leeveneda ja halveneda kordamööda, mis määrab ka ravimite võtmise. Ravimite täielikku lõpetamist kaalutakse alles siis, kui haigus ei ole endast kahe aasta vältel üldse tunda andnud.

Populaarne

Tagasi üles