/nginx/o/2008/02/15/19192t1h10a7.jpg)
Glaukoomi ehk rahvakeeli rohelise kae puhul on tegu kroonilise nägemisnärvi neuropaatiaga, mille käigus kahjustuvad nägemisnärvi närvikiud ja ganglionirakud. Haigus on maailmas juhtival kohal pimeduse põhjustajana.
Glaukoom - peamine pimeduse põhjustaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna Keskhaigla silmaarsti Pille Teini sõnul iseloomustavad haigust vaatevälja skotoomid ja kontsentriline ahenemine ning hilisstaadiumis nägemisteravuse vähenemine kuni silma täieliku pimeduseni.
Sageli kaasneb haigusega kõrgenenud silma siserõhk, mis ongi põhiliseks riskiteguriks nägemisnärvi neuropaatia väljakujunemisel. Teistest riskiteguritest tuuakse esile vanust - silmarõhu tõus tavaliselt üle 60-aastastel, lokaalseid ja süsteemseid vaskulaarseid tegureid, perekondlikku eelsoodumust.
Sekundaarse glaukoomi riski võib tõsta pikaaegne steroidide, eriti silmatilkade kasutamine. Seetõttu peaksid patsiendid, kes kasutavad deksametasooni baasil silmatilkasid (näiteks allergilise konjunktiviidi korral), kaks korda aastas kontrollima silmarõhku.
«Glaukoomi nimetatakse ka «vaikseks nägemise vargaks», kuna sageli ei põhjusta haigus algstaadiumis valu ega märgatavaid nägemise muutusi, sümptomeid. Seega, glaukoom progresseerub tasahilju, kuni tekivad tagasipöördumatud nägemisnärvi kahjustused,» tõdeb Tein.
Glaukoomi kõige tavapärasemad vormid on avatud nurga ja kinnise nurga glaukoom, lisaks võib silmarõhk tõusta ka teiste silmahaiguste korral (diabeetiline retinopaatia, uveiit) või areguhäireliste sündroomide korral.
Glaukoomi sümptomiteks on ebamäärane silmavalu või peavalu otsmiku või kulmu piirkonnas, sagedamini kahjustatud silma poolel; surumistunne või survetunne silmas; halod või rõngad silme ees või vikerkaarevärvide nägemine, valguskartus; nägemise hägustumine - periooditi või pidev; ägeda glaukoomihoo korral esineb tugev silma- ja peavalu otsmiku piirkonnas, mis võib kiirguda kätte, kaasneda võib iiveldustunne, oksendamine.
Glaukoomi diagnoosimist alustatakse rutiinsest silmade uurimisest ehk nägemisteravuse määramisest ja korrigeerimisest prillidega.
Teini kohaselt on glaukoomi ravi eesmärgiks säilitada olemasolev elukvaliteet, mis on tihedalt seotud nägemisfunktsiooni ja vaatevälja säilitamisega. Tänapäevane glaukoomi ravi seisneb silma siserõhu langetamises, mis on siiani ainus efektiivne ravivõte. Glaukoomi diagnoosimise järgselt alustatakse tavapäraselt medikamentoosse raviga, millele võib kaasneda laserravi ja sealt edasi juba kirurgiline ravi.
Et glaukoom on pikaajaline progresseeruv haigus, mis nõuab sageli toopilise ravi kasutamist ning regulaarseid arstivisiite, siis on hädavajalik patsiendi pidev koostöö arstiga.
Glaukoomi võib hoida kontrolli all, kuid kahjuks mitte välja ravida. Varasem diagnoosimine ning ravi on nägemisnärvi kahjustuse progresseerumise aeglustamiseks ja pikemaks ajaks olemasolevate funktsioonide säilitamiseks.