G4S: last ei tohiks lubada nabast kõrgemasse vette

G4S rannavalve Pikakari rannas. Foto: Toomas Tatar

Turvafirma G4S jagab Tarbija24 lugejatega soovitusi, mida peaks suvisel ajal lastega vee ääres käivad pered tähele panema ning kuidas uppumisohtu sattumist vältida.

Turvafirma G4S rannavalve juhi Henry Seemeli sõnul ei suuda üldjuhul uppumisohus olev inimene endale abi kutsuda. «Seda lapsest rääkimata. Uppumine toimub vaikselt, isegi hääletult, sest kogu jõud kulub veepinnal püsimiseks. See on ka põhjus, miks veekogu juures olles peab väiksema põngerja pilk kogu aeg lapsel olema,» toonitab Seemel.

Vaikimisi reegel turvafirma soovitusel on, et last ei tohi lubada nabast kõrgemasse vette ka siis, kui lapsevanem on ise koos lapsega rannas.

Vees satuvad hätta Seemeli sõnul enamasti kaks tüüpi - väsinud ujuja ja uppuja. Väsinud ujuja võib jaksata appi hüüda ja püsib veel veepinnal, edasi liikuda jaksab ta vähe ning kui temani abi ei jõua, võib ta uppuda.

«Uppuja on vees hädasolev inimene, kes ei suuda abi kutsuda, vaid kulutab kogu alles jäänud energia oma pea vee peal hoidmiseks. Aktiivne uppuja teeb kätega liigutusi, et veepinnal püsida, tema keha on vertikaalasendis. Passiivne uppuja ei liiguta, vaid hõljub nägu alaspidi vahetult veepinna all või põhjas,» selgitas Seemel.

Sealjuures on turvafirma edastusel oluline teadvustada, et uppuja käitumist ei ole võimalik ette ennustada. «Reaktsioon võib olla ka väga jõuline ja agressiivne, uppuja võib haarata päästma tulnust kinni ning suruda ta vee alla, mis on uppuva inimese puhul normaalne reaktsioon. Selleks, et kellelegi appi minna, peab  oskustes väga kindel olema,» toonitab Seemel.

«Ilmselt tekib paljudel lapsevanematel küsimus, mis vanuses võiks lapse, nooruki või teismelise üksinda veekogu juurde või ujuma lubada. Paljudel eestimaalastel on ju kodu lähedal mõni veesilm ning veemõnud on loomulik osa meie suvest. Siiski, kui räägime lapsest tähenduses alaealine, ei tohi jätta last täiskasvanu järelvalveta veekogu äärde. Lapse mõistus on lapse mõistus,» ütleb Seemel.

Ka lisab Seemel, et väiksemad rannalised on uudishimulikumad ning vesi pakub neile rohket avastamisrõõmu. «Paraku laste reaktsioon ja kogemused on sootuks teised kui täiskasvanutel, mistõttu ei pruugi nad ohtu adekvaatselt hinnata ning oma tegude tagajärgi ette näha,» märkis Seemel.