Hambaarstipelguse eest tuleb lapsevanematel maksta

Lapsel on julgem hambaarstitoolis olla, kui ta on enne näinud, kuidas arst toimetab tema ema-isa või õe-venna kallal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hambaarsti kinnitusel on lapse hirmus üldjuhul süüdi vanem, kes toob ta arsti juurde esimest korda siis, kui hammas juba valutab.

Kui mõni pelglikum laps keeldub hambaarsti juures suud lahti tegemast, siis esitatakse Lääne-Tallinna Keskhaiglas tema vanematele arve «lapse veenmise» eest, sest haigekassa selliseid tühivisiite kinni ei maksa.

Hambaraviteenusena märgitud «lapse veenmine hambaravi protseduuridega nõustumiseks kuni 15 minutit» hinnaga kümme eurot on Lääne-Tallinna Keskhaigla hinnakirjas olnud juba mitu aastat.

Lääne-Tallinna Keskhaigla hambaravikliiniku juhataja Krista Vapper nentis, et tegu pole niivõrd eraldi teenusega, pigem on see kehtestatud olukorra sunnil. «Me ei kutsu siia kedagi kohale selleks, et hakata teda veenma ravi saama. Pigem on tegu olukorraga, kus tullakse visiidile lapsega, kes ei ole hambaraviga nõus, ja lapsevanem loodab, et hambaarst päästab olukorra ja suudab poole tunniga ära teha selle, mis neil endal on eelnenud aastatel tegemata jäänud,» selgitas Vapper.

Haigekassa maksab kliinikule ainult raviteenuste eest ja kui raviteenust ei ole vastuvõtu ajal osutatud, siis on tühivisiit kliinikule ilma igasuguse tasuta. Vapper tõdes, et haigla ei saa neid endale lõpmatuseni lubada.

Tõrksust esineb sageli

Seega on kliinikul võimalik otsustada, et kui lapsevanem tõesti soovib, et arst mudilasega pikemalt tegeleb, räägib ja seletab, käib see ema-isa rahakoti arvelt. «Neid olukordi on tegelikult ikka väga sageli, kus laps ei allu kabinetis korraldustele,» möönis arst.

Siiski pole teenust väga palju kasutatud. «Kui lapsevanem ei ole koostöövalmis, siis ta pigem leiab teise koha,» ütles Vapper, kes uskus, et vahel see ka aitab, sest põngerjal võib järgmisel päeval olla parem tuju. Paraku on võimalik, et ülejärgmisel korral tekib taas mingi probleem.

Kliiniku juhataja sõnul on vanemate reaktsioon teenusest kuulmisel üsna erinev, sõltudes sellest, kuidas info neile serveeritakse. «Kui seda esitletakse kui karistust ehk «kuna teie laps käitus halvasti, siis peate selle eest maksma», siis loomulikult suhtutakse sellesse halvasti. Kui seda näidatakse võimalusena probleemist üle saada, on see juba mõistetavam,» selgitas ta.

Jonnivaid pisipõnne leidub kahe-kolmeaastastest kuni koolieelikuteni. Kõige suurem probleem on nende lastega, kelle vanemad toovad hambaarsti juurde esimest korda alles siis, kui neil hammas valutab. «Kui esimese korraga suudetakse toimingud kuidagi isegi tehtud saada, siis lapsel tekib hirm ja järgmisel korral tekivad probleemid,» sõnas arst.

Vapperi sõnul vajab lapse n‑ö veenmine, et ta ravile alluks, aega. «Me saame selle 10–20 minuti jooksul last mõjutada, kui ta kabinetis on, aga ülejäänud aja on ta lapsevanemaga. Tegelikult sõltub see ainult lapsevanemast, kuidas laps kabinetis käitub. Eelkõige tuleb arstil seega rääkida lapsevanemale, mis on seni tehtud valesti või miks on selline olukord tekkinud,» ütles ta.

Vanemate sõna maksab

Vapper soovitab vanematel enne arsti juurde minekut jälgida oma käitumist. «Meil on päris palju lapsevanemaid põlvkonnast, kus kasutatakse väljendeid «oh, kui kole», «oh, kui hirmus» ja «oi, kuidas ma kartsin». Seda tuleks mõistagi vältida. Laps saab aru, et seal on midagi, mida peab kartma,» rääkis arst.

Näiteks ütlevad vanemad lapsi justkui lohutada püüdes: «Ära karda, seal ei tehta haiget». «Miks peab üldse haiget tegemine jutuks tulema? Öeldakse ka, et «ära karda, arst ei tee mitte midagi». Selliseid väljendeid ei saa kasutada, sest ei saa olla nii, et arst ei tee mitte midagi, loomulikult teeb,» õpetas Vapper.

Hirmutunne saab alguse ka sellest, et väikeste lastega ei käida piisavalt sageli hambaarsti juures. «Tulema peaks kindlasti ka siis, kui midagi viga ei ole, et käia oma suud arstile näitamas. Haigekassa maksab Eesti lapse puhul nn kontroll­visiidi hambaarsti juurde kinni kaks korda aastas,» rääkis Vapper. Seda võimalust paraku ei kasutata.

Samuti soovitab kliiniku juhataja emal-isal käia kahe-kolmeaastase lapsega koos hambaarsti kabinetis või võtta ta vanema õe-venna visiidile kaasa, et talle kohta tutvustada. «Väga hästi mõjub olukord, kus lapsevanem ise või mõni teine tubli laps patsiendi rollis on,» soovitas Vapper.

Ta nentis, et kokkuvõttes saab hambaarstihirmu lahendada ainult lapsevanem. «See, kui laps hambaravikabinetis halvasti käitub või ei lase end ravida, ei ole lapse probleem, vaid on tema vanema mure,» toonitas ta.