Lugeja kiri: ka joodik vajab kaastunnet ja abi

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Täna ilmunud artikkel «Euroliidu miljonite abiga saab Eesti kaineks» ärgitas ühte lugejat jagama oma kogemust sõltlasest sõbraga. Tarbija24 avaldab kirja muutmata kujul.

Väga paljud inimesed tunnevad kaasa hüljatud kassidele ja koertele ning on nõus sellele kulutama aega ja raha, kuid joomasõltlastesse suhtutakse reeglina põlglikult. Kuigi joodik on ise oma hädade põhjustaja, vajab temagi abi.

Mul on üks väga hea sõber. Andekas ja tore inimene, kuid tema kukub aeg-ajalt pudelisse ja väga rängalt. Ta joob nii ropult, et ei saa enam voodist vetsugi mindud, jalad ei kanna, tööle ei jõua, kui telefoni jaksab veel näppida, siis helistab tuttavatele ja lunib, et talle appi tuldaks. Paljud tema tuttavad ei vastagi ta kõnedele. Ükskord koristasin ta ühe järjekordse öise hädakõne peale ära ühe pealinna kohviku ukse eest, kus ta vedeles ja kaaskodanikke häiris, kui uut moeväljendit kasutada.

Wismari haiglas on ta püsikunde, ta on rahuliku loomuga ja võetakse vastu ka joobnuna, seda tavaliselt ei tehta. Ükskord, kui ta sinna autoga jälle viisin, tahtis üks kuri naisarst meid välja visata, kuid lahke venekeelne naisõde hakkas meie «advokaadiks» ja teatas: «Oi, Matikene, jälle sina siin, võtame ta ikka sisse, kuhu ta sõber ta paneks.» Kuri naisarst leebus. Üldiselt on Wismari haigla masendav koht, olen näinud, kuidas mehed sinna oma ärajoonud naisi veavad.

Mina oma sõbrale viina ei keela, toon talle ise poest koju kätte. Ma tean, et janu annab jalad, aga need ei tööta ja ta kukuks ennast trepist alla surnuks, kui halvima peale mõelda. Ühe jaanipäeva eel, kui ta oli juba tsüklis, viisin talle koju toitu, viina, suitsu ja õlut. Just seepärast, et muidu koperdab jälle end lõhki, kaotab prillid ja proteesid ära.

Tema naabrimehel on minu mobiiltelefoni number, ükskord helistas ja ütles, et mitu päeva korteris vaikus. Eelaimdus oli halb, arvasin, et leian eest sõbra laiba. Ent elus oli, kuramus, nõudis viina. Et ta liikuma saada, tuleb talle hakatuseks 200 grammi viina sisse joota, seda kõike korteris, mis haiseb konide, higi, kuse ja pasa järele. Siis kummikindad kätte, must prügikott üle autoistme ja sõit Wismarisse võib jälle alata.

Raha küsivad nad selle eest korralikult, n-ö kainestusbrigaadi saab koju ka tellida, aga see on veel kallim. Hullumajja ehk Seewaldisse purjus inimesi ka ei võeta, isegi tutvuse kaudu mitte. Cordamedi kliinikuse ööseks ei taheta jätta, teevad süstid ära, tilgutavad  ja paluvad isiku koju toimetada.

On igaühe oma valik, kas aidata konni üle tee või hädas olevat sõpra. Viinakuradist peab siiski igaüks ise jagu saama, kuid ka inimeseloom vajab abi.