Surmavast igavusest räägib mitmete rahvaste kõnekeel, kuid kas sellel väljendil on ka tõepõhi all, selgitab Taanis asuva Aalborgi Ülikooli juures töötav psühholoogiaprofessor Einar Baldvin Baldursson.
Kas igavus võib tõesti olla surmav?
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
12. juuli 2010, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor rääkis teadusportaalile Forskning.no, et küsimus igavuse fataalsusest on arutusel olnud üsna pikalt ja võib öelda, et see on üks nendest paljudest tunnetest, mis võivad inimese üle piiri viia.
Tavaliselt on igavusel aga ajalimiit – see läheb üle kahe-kolme tunniga, sest rohkem inimene lihtsalt ei kannata. Siis võtab võimust vaimne värskus, mida võib kirjeldada kui õnnetunde ühte vormi.
Samas leidub praegusel ajal inimesi, kelle jaoks see ajalimiit ei tööta. Nad igavlevad edasi, mõtlevad negatiivseid mõtteid ega suuda sellest välja murda.
Kui taoline meeleolu püsib mitmeid päevi, võib sellest aja jooksul saada depressioon, mis võib kõige halvemal juhul lõppeda olukorraga, kus inimene kipub oma elu kallale.
Teisalt tunnistas professor tõeseks ka emade-vanaemade jutud sellest, et väike igavlemine on tervisele hea.
Laste puhul aitab see kaasa küpsemisprotsessidele ajus ning täiskasvanutele, kes suplevad iga päev inforägastikes, annab see aju jaoks vajaliku pausi teavet töödelda ja salvestada.