/nginx/o/2010/05/18/369775t1h055d.jpg)
Vähkkasvaja diagnoosimine raseduse ajal on komplitseeritud, sest paljud sümptomid saab panna ka tavalise raseduse arvele, nentis Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog Marju Kase.
Onkoloog: raseduse ajal on kasvaja diagnoosimine raskendatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembris toimuval konverentsil «Noored ja vähk» on Marju Kase ettekanne keskendunud vähile raseduse ajal, kirjutab meditsiiniuudiste portaal med24.ee.
«Rasedusaegselt diagnoositud vähk on naisele väga kurb uudis. Esmalt kerkib probleem, kas rasedust on võimalik säilitada, ilma et see kujutaks endast ohtu lapsele ja naisele endale. Kui rasedus otsustatakse katkestada, siis jällegi kardetakse uuesti rasestuda. Võib olla hirm vähihaigena kaotada partneri või abikaasa toetus ning armastus,» rääkis arst.
Üldiselt on selliseid juhtumeid tema sõnul õnneks vähe. «Täpsed andmed kahjuks puuduvad, sest vähiregistris ei registreerita vähi esmasjuhtude juures, kas tegemist on ka samaaegse rasedusega või mitte. Hetkel on kättesaadav ainult info raviarvete alusel, kus nii pahaloomulise kasvaja kui ka raseduse diagnoos on ära märgitud. Need paraku ei pruugi aga iseloomustada Eesti olukorda tervikuna.»
Maailmas hinnatakse Kase sõnul, et iga 1000 raseduse kohta tekib 1 pahaloomuline kasvaja. Selle hulka on loetud kõik pahaloomulised kasvajad, ka hematoloogilised, mille ravimisega tegelevad hematoloogid. «Ma ei julge väita, et Eestis suurusjärk sama on, kuid arvutuslikult võiks meil olla igal aastal vähemalt 14-15 kasvajajuhtu rasedusaegselt, sünnituste põhjal arvutades.»
Suur osa rasedusaegsetest kasvajatest on tohtri sõnul emakakaelakasvajad, sageduselt teine on rinnavähk. Viimast on rasedusaegselt raskem diagnoosida ja seetõttu satuvad patsiendid onkoloogi vaatevälja kaugemale levinud staadiumites.
«Rasedusaegne diagnoosimine on komplitseeritud, sest paljud sümptomid, mida rase võib kurta, saab panna ka tavalise raseduse arvele. Hiljem kipub selguma, et tegu võib olla millegi tõsisemaga.»
Kase selgitas, et kui kasvaja avastatakse raseduse esimesel trimestril, tuleb teha oluline otsus – kas rasedus kantakse lõpuni või mitte. Ravi saab teha alles 2.-3. trimestril, kuid ka siis on arsti sõnul küsimus, kas seda ravi on võimalik rakendada konkreetse raseduse puhul.
Kõige parem on Kase sõnul kirurgiline ravi, keemiaravi puhul on aga olemas konkreetsed preparaadid, mida ei tohi rasedatel mitte kunagi rakendada.
«Ka kaasaegsed nn märklaudravimid ei ole rasedusaegselt soovitatavad, sest puuduvad piisavad andmed nende toime kohta lootele. Üldistusi teha on raske, sest otsused tuleb patsiendi ja tema partneriga läbi arutada. On olemas oht, et raseduse väljakandmisel võivad kasvajarakud minna ka lootesse, kuid need juhud, kus laps on haigestunud, on ka maailma praktikas tõesti üliharvad.»