/nginx/o/2014/08/01/3246169t1hcf6e.jpg)
Pikalt kõrgel püsinud õhutemperatuur on kütnud kuumaks veekogud, kus on vohama hakanud sinivetikas, mille väliseks äratundmiseks võiks üht-teist teada.
Kuidas veenduda, et veekogus pole sinivetikat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni vee-elustiku spetsialisti Aimar Rakko sõnul ei ole üksikut sinivetika rakku silmaga tuvastada võimalik, kuna tegemist on mikroorganismiga.
«Kui aga rakkude hulk vees on väga suur, muudab see vee värvust ja sellist olukorda tuntaksegi vee õitsengu nime all. Kõige sagedamini värvub vesi just roheliseks, seda rakkudes oleva pigmendi ̶ klorofülli – tõttu,» ütles Rakko.
Kuna sinivetikatel on ka teisi pigmente, võib õitsengute puhul vee värvus olla sinakas-roheline, harvem pruun või määrdunud roosa, selgitas Rakko. «Kõik sõltub pigmentide proportsioonidest rakus ning see muutub sõltuvalt valgustingimustest, rakkude vanusest ja toitainete (lämmastik ja fosfor) kättesaadavusest. Kuna sinivetikate rakkudes on olemas gaasivakuoolid, siis suudavad nad nende abil tõusta veekogu pinnale. See tegevus on eriti intensiivne tuulevaiksete ilmade korral ning briiside korral triivivad pinnale tõusnud rakud mereranda.»
Samasugune olukord leiab aset ka järvedel. «Need kogumikud ongi kõige lihtsamini äratuntavad, sest erinevad oma värvi poolest oluliselt seda ümbritsevast veest. Piltikult öeldes jääb mulje, justkui oleks keegi purgitäite viisi värvi vette valanud,» annab Rakko kõige paremini illustreerivama pildi sellest, kuidas sinivetikat ära tunda.
Õitsengu tuvastamine ei pruugi olla aga alati nii lihtne. Mõnede liikide puhul ei esine iseloomulike kogumike moodustumist, hoiatab Rakko. «Näiteks Tallinna ümbruses olevates Harku ja Ülemiste järves on väga suurel hulgal sinivetikaid, kuid silmaga me neid ei märka. Seda põhjusel, et rakud on vees jaotunud ühtlaselt, mitte aga kogunenud massina kalda äärde. Vee rohekat värvust on aga sellegipoolest võimalik tuvastada, kui pista vee alla nii umbes 20 sentimeetri sügavusele mõni valge ese. Sinivetikatega vees ujumine võib endaga kaasa tuua tervisekahjustusi, milleks on nahalööve või ka hingamisraskused. Selle toiduks tarvitamine ilma spetsiaalse töötluseta (puhastamineveepuhastusjaamas) võib olla aga eluohtlik,» märkis Rakko.
«Sageli aetakse sinivetikad segi mererannas lainete poolt kaldale kantud rohevetikatega. Sinivetikatel, erinevalt niitjatest rohevetikatest, pole võimalik tuvastada silmaga üksikut rakku. Teiseks lagunevad veest välja kantud sinivetikad kiiresti ja kaotavad ka seeläbi oma iseloomuliku värvuse,» lisas Rakko.