/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2014/07/31/3245191t1hdd5c.jpg)
Saaremaal Orissaare jahisadamas mõõdab publik Väikese väina avaveeujumise võistluse lõpetajaid pika pilguga, sest 2290 meetri läbimine merel tundub paljudele ebainimliku ponnistusena. «Ma oleks juba ammu surnud,» kommenteerib üks keskealine daam silmi pööritades.
Laupäev, Vahtna sadam Muhumaal, sooja on kindlasti üle 30 kraadi. Autode meri on muljetavaldav, veelgi muljetavaldavam aga avaveeujumise võistlusele registreeruvate harrastussportlaste järjekord.
«Nii ilusat ilma pole nende 21 aasta jooksul olnudki,» rõõmustab üks korraldajaid Peep Kesküla ega tee teist nägugi, kui tema käsivarrele maandub matsakas parm.
Veider, aga nii see on – 21. korda peetav võistlus muutub iga aastaga aina populaarsemaks. Kui päris esimesel korral oli ujujaid 11 ja mullu osales 138 huvilist, siis tänavu tahab üksteisega mõõtu võtta lausa rekordiline hulk inimesi, 152.
«Ei oskagi seletada, miks osalisi aina juurde tuleb. Selle üle väina ujumisega on nagu maagia,» imestab isegi Peep Kesküla. Mehed ja naised, noored ja vanad, sportlikud ja vähem sportlikud… Piinlik tõdeda, aga mõne osaleja figuuri silmitsedes jääb vaid loota, et ta pikka vahemaad läbides põhja ei vaju. Igal juhul peab igaüks oma ujumisoskust allkirjaga kinnitama. Kuulda on ka vene ja läti keelt ning teiste seas seab Saaremaale ujumiseks vaimu valmis avaveeujumise veteran, 78-aastane Hella Klausen.
Et poleks põhjust pettuda
Nooruslikult reipa kõnnakuga Hella Klausen on just tulnud stardipaika uurimast ja ütleb, et enesetunne on tipp-topp. Tema vasakul õlavarrel ilutseb musta markeriga nahale joonistatud number 45 ja kuigi pole tegemist ebauskliku inimesega, loodab ta, et see toob õnne. Juba teab mitmendat korda väina kondimootoriga ületama asuv naine kinnitab: «Vaevalt et rekord ära tuleb, sest vanuse koefitsient hakkab mõjuma. Just eile vaatasin huvi pärast varasemaid aegu – enne kulus mul väina ületamiseks kusagil 50 minutit, aga nüüd kulub ainuüksi kilomeetri läbimiseks kindlalt üle poole tunni. Ja kuna konkurente pole, ega siis ma eriti pinguta ka, olen üksi iseendaga!» Naiste vanuseklassis 70 kuni 79 eluaastat on ta tõepoolest ainuke. «Peaasi, et ma läbi ujun. Et poleks põhjust pettuda,» lisab ta lõbusalt naerdes.
Ujumisrõngast pole kellelgi kaasas, sest sel ettevõtmisel peab lootma vaid iseendale. Kui aga jõud tõesti otsa hakkab lõppema, pole hullu. Vahemaad ilmestavad merele kogunenud paadid, mille pardale võistluse katkestajad ronida saavad. Klausen ütleb, et teda võib häirida vaid liialt külm vesi, aga sel puhul on ta end ikka hanerasvaga sisse määrinud. Täna sellist vajadust pole.
Klauseni ujumisharrastus ulatub aastakümnete taha. Kuigi ta ise nimetab end ülimalt tagasihoidlikult asjaarmastajaks, on ta vees teistega jõudu proovinud juba üle neljakümne aasta. Sellest annab tunnistust 1974. aastal ulatatud karikas, mille vaatamine endiselt toonust tõstvalt mõjub. Tol kaugel ajal korraldas avaveeujumise võistlusi vetelpäästeühing.
Kuidas pisik sisse jäi
Rakveres kasvanud Klausen meenutab, et tema noorusajal oli linnas üks 50-meetrine allikaveega täidetud bassein. Ujumiskõlblikuks soojendati vesi eelnevalt ühes väiksemas basseinis.
«Alustasin võrdlemisi hilja, täpselt enam ei mäletagi, vist seitsmendas klassis olin, seal selles basseinis ma solberdasin,» meenutab ta. «See oli segane aeg, küüditatud hakkasid Siberist tagasi tulema, ja üks sealt naasnud endine sportlane, kelle nimi oli Fjodor Krassikov, pani mulle silma peale.» Suusatamise ja sportvõimlemisega tegelnud neiu Klausen hakkaski ujumistunde võtma, sest treener leidnud, et jumet sellel on. «Aga siis kadus mõte ära, sest Rakveres polnud sisebasseini. Ometi jäi mulle pisik sisse.»
Pisik jäi sisse vaatamata sellele, et pärast teist ilmasõda algklassiõpilasena Võsul ujudes kadus tema sõbranna äkitselt pommi tekitatud sügavasse auku. «Ma, loll, läksin talle järele ja tõin ta välja ka, oskamata ise ujuda. Siiamaani imestan, kuidas ma oskasin ja teadsin ennast ja teda kalda poole tõmmata!»
Tallinna Polütehnilise Instituudi teedeehituse eriala tudengina harrastas Klausen allveesporti ning kui kõrgharidust tõendav diplom käes, sai ta Saaremaale elama ja töötama asununa toita krooniliseks muutunud ujumishaigust elektrijaama jahutusveega täidetud basseinis, seda mõistagi ka talvel.
Nagu sõjaratsu
Mullu käis Hella Klausen Hollandis seenioride Euroopa avaveeujumise meistrivõistlustel, kus tuli läbida kolm kilomeetrit, sama oli vaja teha paar aastat tagasi Jaltas ja Hispaanias.
«Hispaanias tuli ujuda ookeanis, aga seal on ju hoovused ja nendega pole mõtet võidelda,» tunnistab naine. «Olin täitsa hädas, kui hoovus mind kõrvale kandis. Õigupoolest, kui hoovus sind «tõstab», siis ega sellest ise aru saagi, mõtlesin lihtsalt, et mis pagan see on? Saatepaadis avastati, et olen valel teel, sealt näidati õige suund kätte. Mina naljalt võistlust ei katkesta.»
Huvitav, mis ajab inimest vabatahtlikult spordivõistlusele võistlema? Milleks on vaja ennast kiiruses, kauguses või kõrguses teistega võrrelda, midagi kellelegi tõestada? Ilmselt on põhjus selles, et kuigi kehakultuuri võib harrastada ka täiesti üksinda, otsib inimene ikkagi seltsi, arutlen omaette. Õlutki armastatakse ju juua mitte üksi, vaid Õllesummeril. Ent kui summerdajad vaevalt et joodud alkoholikogusega võistlevad, on harrastussportlastele tulemus oluline.
«Muidugi on mulle tähtis, millise kohaga lõpetan,» möönab Hella Klausengi. «Sutsu ikka, mingisugune siht peab ju olema. Olen nagu sõjaratsu, et nii kui pasunat puhutakse, nii lähen!»
Tasa sõuad, kaugele jõuad
Orissaare jahisadamasse on võistlust jälgima tulnud arvukas publik. Ja kuigi ühelgi pealtvaatajal, mõnel õlletoopki käes, pole kaasas binoklit, pikksilmast rääkimata, üritatakse kauguses veepinnal hulpivad imepisikesi päid kullisilmadena tuvastada. Seekord on võistlejatel esimest korda kasutusel randmetele kinnitatavad andurid, mis finišisse jõudjate tulemuse ülitäpselt fikseerivad. Varem on noorte meeste vahel ülitihedaks rebimiseks kiskunud ja et hilisemaid vaidlusi vältida, on täppiselektroonika kasutamine igati õigustatud. Tänavugi läheb kiireimate noormeeste vahel kibedaks rebimiseks, ent neljandat korda paneb Väikese väina avaveeujumise kinni Andres Olvik, kel kulub väina ületamiseks 27 minutit ja 58 sekundit. Teda tervitatakse kestvate ovatsioonide ja juubeldamisega.
Valge ujumismütsiga Hella Klausenit peab veel tükk aega ootama, aga sealt ta tulebki – tema valge müts paistab kaugele. Ta läheneb finišijoonele aeglaselt ja mõnuga, mis sest, et viimasena, ja pälvib südamliku soorituse eest tulise aplausi.
«Liiga soe vesi,» on esimesed sõnad, millega ta võistlusmaa läbimist kommenteerib. «Ujusin vastavalt enesetundele. Kuhu mul kiiret on?»
Üks tund ja 39 minutit. «Kehva, kehva,» nendib Klausen. «Tegelikult ma ei taha viriseda, aga kaotasin saatepaatide tõttu poid ära ja kord lasi mootorpaat nii tossu, et see pani hingamise kinni. Aga niisuguseid probleeme on tekkinud enne ka.»
Mida see päev teile tõestas?
«Et olen veel vormis. Et võib edasi tegutseda!»
Ta lisab, et pojadki ujusid kunagi päris kenasti, aga nüüd on aeg kuidagi kiireks läinud. «Kui hakkavad pensionile jääma, ehk leiavad siis ka basseini üles!»