Proteesimeister: meil on parem kui Ameerikas

Nooremseersant Madis Põri kaotas Afganistanis missioonil olles mõlemad jalad ning pärast proteesimeistriks õppimist tegi ka endale sobiva proteesi. Nüüd hakkab ta Ida-Tallinna keskhaigla suurepäraselt sisustatud proteesikeskuses aitama teisi. Foto: Mihkel Maripuu

Mõned nädalad pärast Ida-Tallinna keskhaigla uue proteesikeskuse avamist on nooremseersant Madis Põri töölaud piinlikult puhas, tööriistadel on veel hinnasildid peal ning töökojas valitseb rahu ja vaikus. «Paberimajandus võtab aega,» põhjendab proteesimeister töökojas nähtud klantspilti ja tunnistab, et tahaks juba tööga peale hakata.

«Tegelikult keskus juba osaliselt töötab, siin tehakse sisetaldu, aga mina neid teha ei saa, sest mul puudub meditsiiniline haridus,» räägib kaitseväelasest proteesimeister Põri. Proteesimeistriks koolitati ta USAs Washingtonis asuvas sõjaväelaste ravikeskuses, kus algajad pandi kohe meistrite kõrvale tööle. «Ameerikas on proteesimeister eraldi eriala, kus kaks aastat õpitakse teooriat ja üks aasta on praktika, aga mina pidin selle kõik poole aastaga selgeks saama,» räägib Põri.

Esimese jalaproteesi tegi meister endale, sest kaotas 2012. aastal Afganistanis patrullreidil olles mõlemad jalad. «Vasak jalg on mul keerulise kujuga, hästi luine, rasvkude on vähe ja seetõttu oli raske teha ideaalset hülssi, mida ma saaksin kaua kanda,» kõneleb mees. Pärast mitme lahenduse katsetamist õnnestus tal leida variant, mis talle väga hästi sobib. «Enda tehtuga olen ma palju rohkem rahul, kui sellega, mis ma Inglismaal sain,» hindab meister.

Väga rahul on mees ka oma töökohaga, sest see olevat isegi paremini varustatud  kui USAs. «See kõik on ideaalne. Kõik, mida te näete, on maailma tipptase, nii uut lamineerimismasinat polnud isegi Ameerikas,» pole ta kiidusõnadega kitsi.

Käeline tegevus tähtsaim

Laual olevate tööriistade järgi otsustades paistab proteesitegija töö olevat pigem käsitöölise amet. «Eks see ole segu käsitöölise ja inseneri omast, sest sa pead tundma hästi inimese anatoomiat, aga ka erinevaid materjale, ja käeline tegevus peab olema tugev,» arvab Põri. Ta ise peab käelist tegevust kõige olulisemaks, sest sellest sõltub, kas protees kandjale sobib või põhjustab hoopis valu.

Proteeside tegemiseks vajalikud osad – jalalabad, põlved, joondumust korrigeerivad vahelülid – tellitakse välismaalt ning siinsetel meistritel tuleb need otsekui Lego-klotsid kokku panna  ning teha köndi külge käiv hülss. Lisaks tuleb seadistada valmis protees nii, et inimese kõnnak jätaks loomuliku mulje. «Kui on ühe jala amputatsioon, siis on vaja kõrgusega mängida, kui mõlema, siis võib patsiendi teha nii pikaks, kui ta tahab,» kirjeldab Põri oma tööd.

Kui on soovi, siis võib mees enda sõnul teha ka sellised jooksuproteesid, nagu on kurikuulsaks saanud Lõuna-Aafrika invasportlasel Oscar Pistoriusel. «Tellime jooksujalad (proteesi alumine osa – toim), teeme hülsi juurde, patsient proovib ära, võib-olla on vaja midagi korrigeerida, paremaks muuta, ja siis võibki ära minna,» räägib meister.

Patsiendile oma meister

Tõsi, tegelikult pole selliste proteeside saamine sugugi nii lihtne, sest sõltub saaja rahalistest võimalustest. Eestis tasub lõviosa proteeside maksumusest haigekassa, kuid patsiendi omaosalus on kümme protsenti. «Kõige kallim põlv, mis saadaval on, maksab umber 20 000 dollarit ja inimesel endal tuleks maksta 2000 dollarit,» toob Põri näite. Tavalisele proteesile kuluv summa on muidugi kümneid kordi väiksem.

Tööpuudus proteesimeistreid ei ähvarda, sest hülsse on vaja vahetada. «Kohe pärast õnnetust tuleb seda tihti teha, sest könt hakkab kokku tõmbuma,» selgitab Põri. Kahanemisaeg võib olla kuni kaks aastat ja alles siis saab hakata ühte hülssi pikemalt kandma. «Mina võin omast kogemusest öelda, et mulle tehti peaaegu iga kuu uus hülss, mõnikord paari nädala tagant,» meenutab ta.

Nagu iga asi kulub kasutades, nii ka proteesid. «Kui hülss hakkab liiga suureks jääma, kõndides on kuulda mingeid helisid või on sellel näha mingeid värvierinevusi, siis on see märk, et protees võib puruneda ja tuleks välja vahetada,» räägib Põri.

Mehe sõnul oleks väga hea variant, kui ühe patsiendi ja tema proteesidega tegeleks kogu aeg sama proteesimeister, kes õpiks oma patsienti tundma – ta teaks, mida on vaja teha ja mida võiks proovida. «Need asjad hakkavad väga olulist rolli mängima ja ma loodan, et siin keskuses on see võimalik,» on Põri lootusrikas. Igatahes on missioonidel jala kaotanud kaitseväelased lubanud hakata just tema juures käima.

Oma uuest tööst on mees vaimustuses ja loodab, et saab varsti proovida ka käeproteeside tegemist. Praegu neid Eestis veel ei tehta, kuna selliseid lõikusi on aastas vähe. «Seal on palju elektroonikat, pead teadma, kuidas mingeid juhtmeid ühendada,» räägib ta õhinal.

Ka käteproteeside tegemist oleks saanud USAs õppida, kui vaid koolitusaeg poleks olnud nii lühike. Järgmiseks aastaks on mehel plaan kindel – ta läheb õppima medõeks. «Ma see aasta ei julgenud minna, sest kartsin kiiresti läbi põleda,» tunnistab Põri. Nii küsis ta relvavendade käest nõu, kes soovitasid esmalt aasta tööl käia ja rutiiniga harjuda ning alles siis kooli minna. Kui meditsiiniline haridus käes, laieneb ka Põri tööpõld ja ta saab hakata tegema sisetaldu, mida läheb proteesidest rohkem vaja.