Saadiku soovitus: rääkige joodikutega

Riigikogu liige Tõnis Kõiv on koostanud juhendi, milles jagab soovitusi, kuidas avalikus kohas lärmavad joodikuid viisakalt ära ajada.

Uus korrakaitseseadus on väga paljud inimesed välja vihastanud, sest lubab avalikus kohas alkoholi pruukida. Teie olete teisel seisukohal.

Korrakaitseseadusel on kaks poolt. Üks pool on see, mis on kõige tähtsam, et teist inimest ei tohi häirida. Teine pool on see, et need häirimise kohta käivad keelud on leebemad. Ka minu selja taga paistvad noormehed, kui nad seal kedagi ei häiri õlut juues ja suitsu tehes, siis nad võivad seda teha. Paljudele on teada Tartu Piragovi pargi juhtum, mis on aastaid kirgi kütnud, kas ikka võib seal õlut juua või mitte, et see on traditsioon ja tava. Ka korrakaitseseadus ütleb, et kui tarvitatakse avalikus kohas alkoholi ja seda kedagi häirib ning kui kokkuleppele ei jõuta, siis tuleb kohale politseinik, kes kehastub keskmiseks inimeseks ja peab hindama, kas tohib või ei. Muuhulgas peab arvestama ka sellega, millised on selle piirkonna tavad. Kui Pirogovi kuju ümber on tavaks õlut juua, siis võib seda teha.

Kui Tallinnas Politseipargis on noortel tavaks õlut juua mänguväljaku kõrval ja lapsevanemat see häirib, siis kas tal on õigus minna ütlema, et vabandust, mind see häirib, minge palun minema?

Kui üks lapsevanem siin pargis oma lastega mängib ja mängualale paistab välja joomine, suitsetamine, selline paheline tegevus, siis vanemal on täielik õigus minna nendele joojatele, suitsetajatele  ütlema, et see, mida ma näen, häirib mind, kas te saate minna kaugemale, põõsaste taha.

Te oma blogis kirjutasite, et ei piisa sellest, et te mind häirite, vaid seda peab suutma ka põhjendada. Milline peaks Teie hinnangul olema väärikas põhjendus, mille peale noored peaksid püsti tõusma ja ära minema.

Me peame mõistma, et siin ilmas toimub väga palju selliseid asju, mis meile ei meeldi. Inimesi on väga erinevaid ja meile võib üks või teine asi mõne inimese juures mitte meeldida. Meil ei meeldi võib-olla, et ta nii kõhn on või nii paks, meile ei meeldi võib-olla tema juuste värv, aga me saame aru ju, et mis siis…

Aga neid asju ei ole korrakaitseseaduses reguleeritud erinevalt alkoholitarbimisest.

Siin ongi oluline aru saada, et see, mis meid häirib, ei ole mitte see inimene selles kohas, vaid midagi, mida ta teeb. See tegevus peab olema siis ilmselt ka õigusvastane. On selleks siis ebatsensuursed sõnad, mida joomise käigus tuleb tihti ette. See on õigusvastane, see on avaliku korra rikkumine. Ma arvan, et lastele halva eeskuju näitamine alkoholi tarbides, suitsetades on ka üks õigusvastastest asjadest, mida ei peaks taluma ja tolereerima. Ka seadusandja poolt ei ole see tolereeritav. Kodanikuühiskonnas on kohane, et me lihtsalt ei ütle, et see on keelatud ja nüüd politsei tulgu ja ajagu see asi korda. Tegelikult me peame suutma suhelda sellega, kes midagi häirivat teeb.

Kui mina lähen igal õhtul lapsega lasteaiast koju ja kodupoe ukse taga istuvad tinutavad sellid, siis ma pean seda tolereerima, mis sellest, et nad mind häirivad ja ma pean seda ebanormaalseks.

Kui nüüd järele mõelda, siis mitte see ei ole häiriv, kus nad seda teevad. Me petame tegelikult ennast, kui me arvame, et kui nad joovad poe taga nii, et me neid ei näeks, et siis oleks elu ilus.

Minu jaoks oleks elu ilus, kui nad teeksid seda kodus, mitte pargipingil.

Aga nad joovad ju edasi. Ühiskonna jaoks on probleem see, et nad joovad, ei tee midagi kasulikku, tapavad oma tervist, elavad solidaarsest ravikindlustusest ja hoolekandest.

Aga nende käitumist praegu tolereerides kasvab ju peale põlvkond, kelle arvates ongi normaalne, et mehed joovad poe taga, sest see on nende vaba valik.  

Nõukogude ajal oli kohustuslik töötamine, tänapäeval enam ei ole. Töötus ja poe taha minek ongi vaba valik. Mina väidan, et ükski inimene ei peaks tahtma sellist valikut teha, sest selle tulemus on negatiivne. Mina ei usu, et ükski noor inimene valiks vabatahtlikult sellise poe taga lösutamise.

Nad kõik on ju alustanud paarist purgist õllest kusagil pingil, Pirogovi platsil.

Nad on oma allakäigu trepil sinna jõudnud. Seda ma ei julge väita, et nad on Pirogovi platsilt sinna jõudnud. Paljudel puhkudel on nad sinna jõudnud põhikooli pooleli jättes. Mida mina tahan öelda, on see, et kui me ütleme, et joogu kusagil mujal nii, et me ei näeks, ei ole ühiskonna jaoks lahendus, vaid probleemi peitmine. Joogu kusagil kapi taga, siis me neid ei näe, siis neid nagu polekski olemas, et meie saaksime oma õndsat elu edasi elada, aga see ei ole ju tõsi.

Mis see lahendus Teie arvates on?

Kui keegi teeb midagi, mis inimest häirib, siis esimene normaalne käitumisviis on öelda, et kuulge, te teete seda ja see häirib mind sellel ja sellel põhjusel.

Kui suur on protsent, et alkoholi tarbija selle peale viisakalt ütleb, et vabandust proua, ma ei tahtnud teid solvata ja lahkub?

Kes seda oskab protsentidesse panna. Seda oskust öelda ja reageerida me ühiskonnaga oleme õppinud ja õpime nüüd üha rohkem. See on üks osa kodanikuühiskonna kooseksisteerimisest, et me suhtleme omavahel. /…/

Kas Te tõesti julgete öelda mänguplatsil olevatele emadele, et minge tehke märkus, et teid ei hakata sõimama või veel hullem, tullakse kallale?

Mina väidan seda, et kui sa lähened ükskõik millisele inimesele viisakalt, sa ei lähe teda sõimama ega ebatsensuursete sõnadega kostitama või politseiga ähvardama, vaid sa väljendad oma muret, siis 90 protsendil puhkudest saadakse sellest murest aru ja võetakse midagi ette.

Ettevõtmine tähendab seda, et nad lähevad põõsa taha?

Nad lähevad ütlejast nii kaugele, et see enam ei häiri. Muide see ongi selle seaduse mõte. Nad lähevad sinna, kus nad ümberringi vaadates näevad, et siin nad võib-olla kedagi ei häiri.

Kas see on piisav põhjendus minna ütlema, kui minu arvates on  avalikus kohas joomine põhimõtteliselt väär?

Siin me jõuame selleni, et minu arvates on põhimõtteliselt väär, et te joote alkoholi, et te sööte rasvast toitu, liigutate ennast liiga vähe, käitute ebatervislikult. Kas meil on see õigus minna teisele inimesele ütlema, et kuule, sa peaksid elama teistmoodi.

Mis on mõjuvad põhjused, millal võiks minna ütlema?

Kui kostub ebatsensuurne sõnakasutus, prahistamine, teiste häirimine, verbaalselt tülitamine, neid võimalusi on päris mitmeid. Aga see, et keegi kusagil istub ja joob 0protsendilise vedeliku asemel 40protsendilist ei ole põhjus, et öelda – ära ela nii. Mis õigusega me lähme teisele inimesele ütlema, kuidas tema elab.

Te julgete poliitikuna minna avalikule arvamusele, mis nõuab korrakaitseseaduse muutmist, vastu?

Mina väidan, et avalik arvamus on selliseks kujunenud, sest talle on näidatud vaid ühte medali poolt, et nüüd võib juua. On täiesti rääkimata jäänud see teine pool, mis on hoopis tähtsam, et teist inimest ei tohi häirida. Kui häirimist ei toimu, siis tehke, mis tahate.

--

Meie kohtumise lõppedes, küsisin poliitikult, kas ta on nõus maksma valuraha inimesele, kellele  joodik vastab füüsilise märkusega ja talle selgitama, mis läks valesti. «Absoluutselt vestlema ja analüüsima seda juhtumit, kus läks valesti, sest alati on võimalik taanduda, oma sõnumit edastada erineval moel.» Kõiv tegi ettepaneku avaldada lehes ka tema koostatud  käitumisjuhis, kuidas tuleks alkoholi pruukijatele märkus teha. Seda muidugi juhul, kui nad ütlejat häirivad.

Tagasi üles