Pool liitrit, mis kingib elu

Jälgib vere teekonda: verd komponentideks lahutava tsentrifuugi juurde kaitseriietuseta ei lasta. Foto: Martin Ilustrumm

Legendi järgi oli esimene veredoonor pelikan. Jah, see sulgede ja nokaga. Linnuriigis olnud rasked ajad ning emapelikanil polnud viiele näljasele pojale midagi anda. Siis rebis ta lõhki omaenda rinna ning sooja vere nired voolasid näljastele linnupoegadele noka vahele, päästes nende elu.

Tänapäevane vereloovutamine muidugi nii jõhker ei ole, küll aga on pelikan endiselt au sees ning tema pildid kaunistavad verekeskuse kodulehekülge, diplomeid ja kruuse.

Doonorivere kadalipp

Nüüd käib vereloovutus õige lihtsalt. Tasub ainult kohale minna ja vastata ausalt umbes kahekümne küsimusega ankeedile. Kui vastused eeskirjaga klapivad ja vastajal tervis korras, torgatakse kanüül veeni ning 10–15 minuti jooksul oletegi heateoga hakkama saanud.

See, millise kadalipu teie loovutatud veri pärast seda läbib, on aga hoopis teine tera. Võimaluse kogu menetlus oma silmaga ära näha sain Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuses tootmisjuhi Erna Saarniidu juhatamisel.

Verega täidetud 450-milliliitrist kotti keerutatakse, loksutatakse, valatakse ühest anumast teise jne – kõik selleks, et veenduda vere ohutuses ning tagada selle tulemuslik kasutamine patsientide huvides.

Esimene vahepeatus teel doonori veenist hoiustamisse on veregruppide labor. Seal määratakse doonori täpne veregrupp ning antikehad. Testimist tehakse, muide, korraga kahes kohas. Vahel võib veri olla veidi krutskeid täis ega taha täpset veregruppi öelda. Sellisel juhul tehakse referentslaboris  uued katsed.

Doonori verest võetud väike proov tilgutatakse mitmesse eelnevalt spetsiaalse lahusega täidetud katseklaasi ja need asetatakse umbes kolmekümne kaupa trumlisse, mis neid mõnda aega keerutab. Igasse katseklaasi läheb vaid üks tilk verd, mille reaktsioon lahusega näitab ära veregrupi ja võimalikud antikehad.

Veregrupi laborist liigume koos testid läbinud verega edasi tootmislaborisse. Kui muidu paneb veri inimestel pea pööritama, siis seekord saab hoopis veri korraliku peapöörituse. Pooleliitrised verepakid pannakse kaheteistkümne kaupa suurde pesumasinat meenutavasse masinasse. Tsentrifuugi eesmärk on lahutada täisveri komponentideks.

See, mis masinast välja võetakse, minu silmale enam verd ei meenutagi. Vähemalt mitte pool sellest. Muidu ühtlaselt punast verd täis olnud kotis on nüüd kaks täiesti erinevat vedelikku. Pool kotti on endiselt punane, teine pool aga kollakas. See kollakas vedelik on vereplasma.

Komponente on tegelikult rohkem, aga laias laastus võib lahutatud vere jagada kaheks: plasma ja punaverelibled ehk erütrotsüüdid. Huvitav tähelepanek: muidu kollast värvi plasma kipub beebipille kasutavatel naistel olema hoopis rohekas. Ei tasu aga muretseda, see ei avalda plasma omadustele mingisugust mõju.

Järgmise sammuna tuleb endiselt ühes kotis olev komponentideks jaotatud veri eri kottidesse pakkida. Punaverelibled ühte ja plasma teise. Selleks kasutatakse fotosilmaga masinat, mis kahe voolikuga – kord üht, kord teist – plasma ja punaverelibled välja imeb.

Seejärel lähevad plasma ja punavereliblede teed lahku. Plasma säilitamiseks on vaja, et see täisverest eraldamise hetkest 45 minuti jooksul külmutatud oleks. Seega saadetakse plasma kiirkülmutitesse, kus see mõne hetkega jäätub. Sealt edasi tõstetakse plasmakotid juba kodust sügavkülma meenutavatesse külmutitesse ja võivad seal säilida kuni kolm aastat.

Punavereliblesid külmutama ei pea. Neid hoitakse umbes 25  kraadi juures ning säilivusajaks on punaverelibledel vaid 35 päeva. Kartsin, et ruumis, kus hoitakse vereplasmat, seisavad pilgeni täis veretünnid, kuid tegelikult meenutab see  supermarketi külmletti.

Punavereliblesid näha oli aga hoopis põnevam. Kuigi kõik on ilusti kottidesse pakitud, käib sadade inimeste tumepunast verd mahutavat kappi avades värin üle keha.

Omakasupüüdmatu abi

Saksamaal, Austrias, Tšehhis ja Slovakkias on lisaks tasustamata riiklikule vereloovutussüsteemile võimalik  vereplasmat töötlevatele äriettevõtetele verd loovutades selle eest veidi raha teenida. Eestis sellist võimalust ei ole. Kui meeneks pakutavad kruusid ja maiustused välja arvata, meil vere loovutamise eest ei maksta.

Verekeskuse tootmisjuhi Erna Saarniidu sõnul on tasustamata vereloovutussüsteem tähtis selleks, et veri oleks ohutu. Inimene, kes tuleb eesmärgiga oma vere eest raha saada, ei pruugi olla oma tervisliku seisundi ja eluharjumuste poolest aus, ja nii võib saada ebakvaliteetset või haiguslikku verd.

Igasuguse vereloovutuse eest maksti Eestis 1960. aastani. Pärast seda hakati järk-järgult üle minema tasustamata süsteemile, mis täielikult jõustus umbes aastatuhande vahetusel.

Kes kellele ja kellele mida

Veregruppe on kaheksa. 0+, A+, B+, AB+ ja nende negatiivse reesusega teisikud. Saarniidu sõnul küsitakse  alailma, milline veregrupp on parim. Ühest vastust sellele küsimusele ei ole, kuid osa veregruppide järele on suurem nõudlus. Eestis leidub enim A+ veregrupiga inimesi ning seetõttu kulub just seda verd palju.

Samas on suure nõudlusega ka 0+ veri, mida saab anda kõikidele positiivse reesusega patsientidele. Enim nõutud on aga 0– veri, mida on võimalik üle kanda kõikidele patsientidele, ning samas saab sellise veregrupiga patsiendile samuti verd anda vaid 0– veregrupiga inimene.

Olles verekeskuse laboritele ringi peale teinud, ei paista ka mina enam vereloovutusest pääsevat. Aga olen varemgi  veredoonoriks olnud ning eelmisest loovutusest ongi juba kaua aega möödas.

Suundun tagasi esimesele korrusele, kus pean sõbralike registratuuritädidega doonorikaardi vormistama. Ja vastama küsimusele, miks tahan verd loovutada. Vastus tuleb leida etteantud variantide hulgast, mis tähendab, et minu tegelik põhjus –  verekeskuse vahvate kruuside kogumine – jääb mängust välja. Enda rõõmuks avastan siiski mulle sobiva vastuse: tulin uudishimust!

Muu hulgas küsitakse ankeedis, ega ma pole – vähemalt viimasel ajal – seksinud raha eest, ja seda eriti samasooliste partneritega. Vastus on ei. Narkootikume pole ma samuti pruukinud ega põe raskeid südamehaigusi.

Pärast pisukest ootamist lööb loendur laes ette minu numbri ja astun edasi ruumi, kus joon ära enne vereloovutust kohustusliku klaasi mahla.

Eelistust, kummast käest verd võtta, mul ei ole. Verekeskuse töötaja viskab mu veenidele pilgu peale ja valib parema käsivarre. Pihku surutakse pehme punane pall, mille rütmikas pigistamine peab vere liikuma panema. Kui veen juba kenasti paisunud, torkab kindla käega töötaja sinna keskmisest veidi suurema nõela. Nüüd jääb üle ainult oodata ja fantaseerida,  millisele riiulile uus kruus enim sobib.

Tunne on pool kilo kergem ja muidu ka suurepärane. Mõte, et sinu heategu võib mõne inimese elu päästa, teeb erakordset rõõmu. Kurvaks teeb ainult see, et järgmist korda tuleb oodata kaks kuud. Kui lubataks, tuleks tagasi kas või homme!


Verd läheb vaja ka suvepuhkuste ajal

Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskus kutsub inimesi suvel vähemalt ühe korra verd loovutama, sest puhkuste ajal jäävad varud napimaks, samal ajal on suviti rohkem õnnetusi ning seetõttu  ka haiglate verevajadus suurem.

Suvekuudel teeb verekeskus koostöös päästeameti ja kaitseväega väljasõite üle Eesti, kogudes verd  doonoritelkides. Lisaks oodatakse vereloovutajaid Tallinnas Ädala 2 ja DoonoriFoorumis Narva mnt 5.

18. ja 19. augustil saab verd loovutada Tallinnas Vabaduse väljakul ning 25. ja 26. augustil Raplas; doonoritelkide suvi lõpetatakse 28. ja 29. augustil Keilas.

Viimast teavet veregruppide vajaduse kohta leiab verekeskuse kodulehelt www.verekeskus.ee  ja Facebookist «Doonorid ja Sõbrad» lehelt.
 

Loovutavad verd aastakümneid

Arteri küsimustele vastavad Kalev Õigus, kes on loovutanud verd 115 korda, ja Tiivi Unt, kes on seda teinud 41 korral.

Millal teist sai veredoonor?

Kalev Õigus: Esimest korda sai verd loovutatud sõjaväes 1969. aastal. Mäletan, et kõigilt ei võetudki, kontrolliti meeste veregruppe ja seda verd, mida parasjagu vaja oli, siis võeti. Kuna mul endal on 0+ veri, mis sobib kõigile, olin loovutajate hulgas.

Tiivi Unt: Ega ma seda täpselt enam mäletagi, aga umbes 17 aastat tagasi vist oli. Kuulsin lihtsalt kuskilt või lugesin lehest, et parasjagu on vaja minu 0+ veregruppi. Mõtlesin, et mis seal ikka, ega see paha tee, ja läksingi! Motiveeris teadmine, et saab inimestele head teha.

Kust tuleb tahe ja motivatsioon nii kaua ja regulaarselt verd loovutada?

Kalev Õigus: Eks see ole üks pereviga. Abikaasa vanemad olid usinad veredoonorid, ka abikaasa ise loovutas verd nii kaua, kuni tervis lubas. Lapsed on regulaarsed doonorid. Poeg näiteks on afereesidoonor (inimene, kelle verest võetaks ainult üks komponent– toim) , teinud seda oma 30 eluaasta jooksul juba üle 40 korra.

Tiivi Unt: Ei olegi tegelikult nii järjepidevalt saanud anda. Vahel on ette tulnud traumasid ja operatsioone, pärast seda ei saa doonoriks minna. Ma ise pole õnneks vereülekannet vajanud. Aga tagasi kutsub mind ikka hea tahe ja soov inimesi aidata. Vereloovutamine on andnud jõudu ja energiat. Vahel on tunne, et see, mis võetakse, tuleb lausa lisaga tagasi!

Tihti kurdetakse, et töö ja eraelu kõrvalt pole aega verd loovutama minna. Kuidas teie seda leiate?

Kalev Õigus: Vahel oli tõesti tööga kiirem ja ei jõudnud käia nii tihti, kui oleks tahtnud. Nüüd aga olen juba pensionil ja miski ei takista. Tegelikult hakkab vereloovutamiseks sobiliku vanuse ülemine piir juba kätte jõudma. Seda saab teha kuni 65. eluaastani, mis tähendab, et umbes aasta ongi veel jäänud.

Mis on teie meelest vereloovutamises aja jooksul muutunud?

Kalev Õigus: Vanasti võeti praeguse 450 ml asemel 250 ml verd. Mäletan, et kui esimest korda suurem kogus võeti, tekkis  esialgu natuke hirm. Aga enesetundele see tegelikult mõju ei avaldanud.

Verekeskuse meenete seast preemiat valides jääb mul pilk peatuma vahvatel kruusidel. Mis teie verd loovutades kingituseks võtate?

Kalev Õigus: Suure magusasõbrana olen alati šokolaadi valinud.

Tiivi Unt: Kõike olen võtnud – kruuse, helkureid, šokolaade. Vastavalt tujule. Helkureid läheb ikka alati vaja ja kruuse on ilus kapi peal vaadata. Šokolaadid söön muidugi ära.