Sünnitusõde: rasedad peaksid interneti kasutamist piirama

Lapseootel naine günekoloogi juures. Foto: Reporters/SCANPIX

Lapseootel emad peaksid hoiduma raseduse kohta internetist lugemisest, hoiatab sünnitusõde, kelle hinnangul on rasedate seas just tänu online-materjalidele viimastel aastatel sagenenud ärevushood ja teised vaimse tervisega seotud probleemid.

Ärevushood lapseootel emade seas, kes kardavad sünnitada, on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud, räägivad Soome sünnitushaigla töötajad Yle uudistele.

Kajaani sünnitushaigla töötajate sõnul on just noored emad need, kes üha sagedamini kannatavad paanikahäirete ja depressiooni all.

Õde Marja Karppinen märkis, et süüd tasub ses näha üldises sotsiaalses olukorras, üksinduses, ka selles, et emad on sageli tuleviku suhtes ebakindlad. Tema sõnul on aga suurimaks probleemiks internetis saadaoleva väära info kogus, mis toidab veel eriti hirmu vanemaks saamise ees.

«See tekitab pingeid või hirmutab, kui naine loeb sellest, kui õudne kogemus on sünnitamine,» ütleb ta.

Karppinen usub, et tänapäeva emad kannatavad sotsiaalse surve all nii enne kui ka pärast sünnitust.

«Paljude emade peas mõlguvad kõiksugu mõtted alustades sellest, kas Kajaani on piisavalt hea elukeskkond, kus last kasvatada, kas seal on ka töökohti ja kortereid, aga mõttesse tulevad ka suuremad küsimused nagu – «Kas ma ikka saan hakkama lapse ilmaletoomisega? Kas sellel kõigel on üldse tulevikku ja mõtet»,» rääkis Karppinen.

«Kui emal on teine või kolmas rasedus, siis ärevus aina kasvab. Teadmine suurendab valu. Minu arvates on emad üldjuhul siiski positiivsed ja usaldavad arste,» lisas ta.

Ämmaemandad teevad väga suurt tööd lapseootel naistega, et nende hirme vähendada. Karppineni sõnul on parim tulemus see, et enamik naisi siiski sünnitab lõpuks vaginaalselt, kuigi plaanis algselt keisrilõiget.

«Downi sündroomi avastamine on samuti üks teema, mis lisab ärevusele hoogu. Inimesed sageli mõtlevad, mis juhtub siis, kui minuni jõuavad halvad uudised. Paljud ei tahagi seetõttu vajalikke teste teha, mis sündroomi diagnoosiksid,» toob Karppinen näiteks.