Mure võib inimese murda

Painava mure all võib inimene kokku variseda, nii et kaob elutahe. Sellest hoolimata tuleks mure vastu abi otsida.

FOTO: Liis Treimann

Lähedased ei tohiks enesetapumõtetega inimest murega üksi jätta, abi võib olla ärakuulamisest ja lahkest sõnastki.

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus töötav kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus rääkis, et lootusetusest annavad märku nii inimese väljaöeldud mõtted kui ka tema käitumine.

«Mõned inimesed räägivad väga halvast enesetundest ja sellega seotud suitsiidmõtetest, kuid mitte kõik. Vajalik on jälgida inimese käitumist ja muutusi selles. Väga sageli on masendunud inimesed eemalehoidvad, jätavad ära oma tavapäraseid tegevusi, tõmbuvad eemale seni meeldinud seltskonnast, lõpetavad «lahtisi otsi», ärrituvad oluliselt enam ja on impulsiivsed.»

Kõik erinevused tavapärasest käitumisviisist vajavad lähedaste tähelepanu, et hinnata nende põhjuseid ja leida vajaduse korral kohaseid sekkumisviise. Mitte kõik inimesed, kes väljendavad mõtteid endalt elu võtta, ei soovi seda tegelikult teha.

Aeg-ajalt on suitsiidimõtete väljendamise taga hoopis suur tähelepanusoov või ülemäärane emotsionaalne reageerivus, millega toimetulekuks napib inimestel oskusi. Tihti esineb selliseid mõtteid ja sellest tulenevat impulsiivset käitumist mõningate isiksusehäirete korral.

Suitsiidikatse korral, kui on oht inimese tervisele või elule, tuleb psühholoogi sõnul kiiresti kutsuda kiirabi, kergemate seisundite korral toimetada isik ise arsti juurde.

Kriisiolukordades võivad inimesed ja nende lähedased saada abi ka kriisikeskustest. Kui on põhjust kahtlustada psüühika- ja käitumishäireid, tuleks minna psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule.

Ravis kasutatakse nii ravimeid kui ka tõenduspõhist psühhoteraapiat, sageli neid kahte omavahel kombineerides. Psühhoteraapia meetoditena rakendatakse valdavalt kognitiivseid ja käitumuslikke tehnikaid.

Marienthali psühhiaatria ja psühholoogia keskuse psühhiaater Kairi Mägi ütles, et iga inimene on eriline. Seetõttu ei ole võimalik suitsiidi ühesuguste kriteeriumite alusel ennustada.

«On olemas tegureid, mis suurendavad suitsiidiriski. Kuna riskitegurid on eaga ja ajas muutuvad, on võimalik neid hinnata vaid käesolevat hetke arvestades. Riskitegurite olemasolu suurendab tõenäosust, et inimene hakkab kaaluma suitsiidi võimalikkust, teeb suitsiidikatse, vigastab ennast või sooritabki enesetapu.»

«Riskitegurid on erinevad psüühikahäired, meeleoluhäiretest eelkõige depressioon, aga ka skisofreenia, ärevushäired, isiksusehäired; alkoholi ja teiste psühhoaktiivsete ainete tarbimine.»

«Siia kuulub ka see, kui inimene räägib lootusetusest, käitub agressiivselt, on läbi elanud psühhotrauma või ahistamise, tal on raske haigus või ta on varem teinud suitsiidikatse.» Riskitegur on inimese jaoks seegi, kui tema perekonnas on keegi endalt elu võtnud.

Mägi rõhutab, et riskitegurid ei ole tegurid, mis põhjustavad või ennustavad suitsiidi. Neid ei tohi segi ajada suitsiidi ohuteguritega.

«Ohu märgid on need, millele tuleks igal juhul nii inimesel endal kui ka teistel reageerida ning abi otsida. Ohu märgid on siis, kui inimene räägib soovist surra või ennast tappa, kui inimene otsib enesetapuvahendeid, räägib lootusetusest ja sellest, et pole põhjust elada.»

Ohule viitab see, kui inimene räägib pidevalt, et tal on lõksusoleku tunne või väljakannatamatu valu või et ta on teistele koormaks või on tal tungiv kättemaksusoov.

Suitsiidiriski suuruse määramist on uuritud ning tüüpilisi riskitegureid ja ohu märke hinnatud, kuid igale inimesele tuleb läheneda individuaalselt ning on leitud, et pigem ei ole see niipalju teadus kui kunst.

Psühhiaater soovitab, et kui ohu märke on märganud, siis tuleb sellest inimesega rääkida ja avaldada muret selle pärast, et ta võib mõelda elu lõpetamisest.

«Suhtu temasse tõsiselt. Ole rahulik ja kuula avatult. Kui su tähelepanekud on õiged, siis inimene tõenäoliselt tunneb kergendust juba sellest, et keegi on tähele pannud ja hoolib.»

«Võta tema tundeid tõsiselt, ära ole ükskõikne, ära anna hinnanguid. Küsi otseseid küsimusi. Püüa välja selgitada, kas inimesel on kindel plaan ning millist suitsiidimeetodit ta kavatseb kasutada. Väljenda hoolimist ja poolehoidu. Selgita inimesele, mis paneb sind arvama, et ta võib olla suitsidaalne ja vajab spetsialisti abi.»

Psühhiaatri sõnul tuleks kaasata teisi inimesi ja enesetapumõtetega inimesele ei tohi anda lubadust hoida tema saladust. «Kui sul tekib tunne, et olukord on ohtlik, pöördu mõne tema sõbra, hea tuttava või teise lähedase poole, vajadusel otsi abi spetsialistilt – perearstilt, psühhiaatrilt, psühholoogilt.»

Enesetapumõtetega inimese eest ei tohi hakata asju varjama, näiteks kui on vaja kellelegi helistada. «Helista tema juuresolekul, et ta ei peaks kahtlustama, mida sa tegelikult rääkisid.»

Inimesele tuleb välja pakkuda teisi lahendusvariante ja rõhutada, et enesetapp on liiga lõplik lahendus ajutisele probleemile. «Tuleta inimesele meelde, et on võimalik saada abi, muuta olukordi, parandada enesetunnet ja asjad hakkavad paremini minema.»

Eesti-Rootsi suitsidoloogia instituudi juhatuse liikme, professor Airi Värniku sõnul on Eestis enesetappude arv küll vähenenud, kuid et neid veelgi vähendada, vajab riik hädasti vaimse tervise poliitikat.

Kommentaar

Eda Mölder

Eluliini kriisinõustaja

Meie emotsionaalse toe telefonile tuleb enesetapumõtetest ajendatud kõnesid iga päev.

Neid, kes on selle otsuse teinud ning valinud juba ka aja, meetodi ja vahendi, on mitu korda vähem kui neid, kes elust loobumise mõtteid heietanud. Reaalse plaani elluviimiseni jõuavad õnneks vähesed.

Meile helistajad kurdavad raske elu üle ja ütlevad, et elust loobumine tundub õige lahendusena. Sageli puudub inimesel soov surra, kuid ta ei näe ka alternatiive.

Kõige kurvem ongi, kui selliseid musti mõtteid heietavad noored inimesed. Enesetapp on suur trauma ka sellisel viisile elust lahkuda otsustanu sõpradele, pereliikmetele ja tuttavatele.

Nad hakkavad otsima vigu ja süüd endas, küsima, milline oli nende osa selles, et nii läks. Meie poole pöördub inimesi, kes ei tule sellise lähedase kaotusega toime ja vajavad ise abi.

Sellised kriisiabi telefonile tulnud kõned võivad olla väga pikad – kesta kaks, kolm, neli või isegi viis tundi. Meil aega on, kuulame ära ja püüame rahustada.

Mõni räägib, kuidas ta tahaks surra, samas kohutab suremine. Küsitakse, mis saab kehast ja mis hingest. Vestleme siis erinevatest filosoofiatest ja arusaamadest. Aitame inimesi rääkima, et nad saaksid oma tundeid väljendada ja mõtetes selgusele jõuda.

Kui inimene juba pöördub kuhugi, siis on lootust ja sellest tuleb kinni hakata. Alati on võimalus, et olukorra muutudes muremõtted hajuvad.  

Kindlasti ei tohi sellist inimest üksinda jätta, ta peab saama mõne erapooletu inimesega rääkida ja telefon võib siin suureks abiks olla.

Tallinnas võib kriisiabi saada telefonil 631 4300, mis on avatud kella 9–20. Kella 19–7 võib helistada emotsionaalse toe telefonidel 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles).

Tagasi üles