Medõde: Eestis on tööks kõik vajalik olemas

Esmeralda Grigoryan Foto: Helen Kaju

Mis vahe on Eesti ja Venemaa medõdede tööl, rääkis Kliinikumi Lehele antud intervjuus närvikliinikus abiõena töötav  Esmeralda Grigoryan.

Kuidas te sattusite Venemaalt Tartusse?

Ma olen tegelikult armeenlanna, aga elasin 20 aastat Venemaal. Minu ema oli elanud varem Tartus ning tema soov oli alati siia tagasi pöörduda. Tema tegi seda seitse aastat tagasi ning seejärel kutsus meidki siia. Mina koos abikaasaga kolisin Tartusse nüüdseks üle nelja aasta tagasi.

Kliinikum on Lõuna-Eesti üks suurimaid tööandjaid – kuidas sattusite teie siia tööle?

Ma saatsin kliinikumile oma CV. Seejärel võttis minuga ühendust neouroloogia osakonna vanemõde Ester Vatsk, kes kutsus mind proovitööle. Tulin siia närvikliinikusse ja teadsin kohe, et see on koht, kus tahan töötada! Õnneks on nii ka läinud ja alates märtsist olen tööl abiõena.

Tean, et sooritasite kevadel  ka eesti keele eksami väga heale tulemusele. Kas armeenlastel on raske eesti keel õppida?

Ma tegelikult väga muretsen, kuidas ma eesti keelt räägin! Ma püüan iga päev praktiseerida nii palju kui võimalik. Minu meelest ei ole eesti keel raske, kui on võimalik kogu aeg suhelda ja keelt kasutada. Ma sooritasin keeleksami B1-tasemel, loodan väga, et sügisel saan ära teha ka B2-taseme eksami. Eesti keel on väga ilus keel, sellel on kaunis kõla!

Õena töötamine annab ilmselt ka hea keelepraktika?

Just just! Enne siia tööle tulemist õppisin ma keelt ise kodus ja käisin ka kursustel, ent siiski pean tähtsaimaks keelepraktikat. Siin on mul nii head tingimused keelt kasutada – suhtlen hea meelega patsientidega ning kõik õed mu ümber on valmis mind kogu aeg aitama, selgitama ja suunama, kuidas kasutada eesti keele käändeid õigesti.

Öeldakse, et õeks sünnitakse. Õena töötamiseks on siiski vaja ka spetsiaalseid õpinguid. Kas teie õppisite õeks Venemaal?

Jah, ma olen Venemaal lõpetanud meditsiinikolledži ning pärast seda töötasin seal ka kümme aastat õena. Sealne õpe kestis neli aastat.

Kas siinne õetöö erineb Venemaa omast?

Üsna palju erineb. Käelised tegevused on õetöös ikka sarnased, aga mulle väga meeldib, et siin kliinikumis on igaühel kindel töölõik. Kõik on väga pädevad ja teavad täpselt, mida nad tegema peavad. Inimestel on kindlad tööüleanded ja töötegemiseks vajalik on kõik organiseeritud. Venemaal näiteks ei olnud õetöös kasutusel arvuteid, siin aga tuleb kõik oma tegevused sisse kanda.

Minu hinnangul on õe töö keeruline – õde peab olema suure empaatiavõimega, ent samal ajal ka väga külma närviga, et pingega toime tulla. Kas teile meeldib õetöö?

Ma naudin õena töötamist, see on täpselt see, mida ma teha tahan. Lisaks tööle, olen ma iga päev väga positiivselt üllatunud, kui abivalmis on närvikliiniku personal – arstist, vanemõest põetajani välja. Just selline kollektiiv aitab ka rasketel hetkedel. Kuigi ma väga püüan, ei saa ma vahel kõigest aru ning iga kord ma imestan, kuidas nad kõik on valmis mulle uuesti rahulikult selgitama ja rääkima. Näiteks keerulisemate uuringute puhul, mida iga päev ette ei tule.

Mu üheks lemmiktegevuseks on patsiendile ajuuuringuks vajalike klemmide pähe panemine, et mõõta ajutegevust. See nõuab täpsust ja palju harjutamist. Sel suvel olen ma saanud seda teiste õdede kõrval palju teha!

Kuna patsiendid ei viibi haiglas n-ö tavaolukorras, vaid terviseprobleemide tõttu, siis esimesena võivad negatiivsed emotsioonid tabada just õde. Kas olete ajaga õppinud tööd mitte koju kaasa võtma?

Tööd ma koju kaasa ei võta. Olen tõmmanud enda jaoks piiri, et kodus on kodu ja lähedaste aeg ning tööl on töö aeg. Kuigi jah, muidugi teeb kurvaks see, et patsiendid on järjest nooremad ja mõned ka väga raskes seisus….

Millega teile meeldib tegeleda tööst vabal ajal?

Suurema osa vabast ajast pühendan ma oma nelja-aastasele lapsele. Püüame midagi vahvat ette võtta, jalutame, mängime ja õpime. Ma õpetan talle ka pidevalt eesti keelt!

Kas olete jõudnud ka Eestis ringi sõita?

Olen ikka, olen käinud mitmetes Eesti linnades ja pean ütlema, et siin Eestis on kõik väga ilus ja korras ja puhas.

Lõpetuseks küsin, millised on teie tulevikuplaanid? Kas need on seotud Eestiga ja kliinikumiga?

Võin kindlalt öelda, et mu plaanid, või pigem isegi unistused, on seotud kliinikumiga. Praegu ma muretsen enim B2-taseme keeleeksami pärast, mille tahaksin sügisel ära teha. Kui see tehtud, siis on mul võimalik mõelda ka töötamisest õena. Kindlasti tahan ma jääda Tartusse, mulle meeldib siin!